Книги, похожие на «Ingrid Noll, Saamahimu ajel»

London. Linn on pandeemia tõttu karantiinis. Haiglad ja hädaabiteenused ei pea koormusele vastu. Võimust on võtnud vägivald ja rahvarahutused. „Nad väitsid, et see gripp nakatab kahtekümmet viit protsenti tervest elanikkonnast. Seitsekümmend kuni kaheksakümmend protsenti nakatunutest sureb. Tema oli nakkuskoldega vahetus kokkupuutes olnud, olukord polnud niisiis tema kasuks.“ KARANTIINIS LINNGlobaalse pandeemia epitsentriks olev London on lukku pandud. Vägivald ja rahvarahutused tõstavad pead. Linnas on kehtestatud sõjaseisukord. Praeguseks juba tuhandeid ohvreid nõudnud viiruse eest pole keegi kaitstud. Tervishoiu- ja hädaabiteenistustel käib olukord üle jõu.TAPETUD LAPSEhitustöölised leiavad ajutise haigla rajamiseks mõeldud krundilt koti tapetud lapse luustikuga. Linnas tegutseb halastamatu tapja, kelle eesmärgiks on teha kõik selleks, et luude omanikku ei tuvastataks.VÕIMAS VANDENÕUPolitseiuurija Jack MacNeil loeb oma viimase tööpäeva lõpuni jäänud tunde. Mehe karjäär on hävitatud, abielu otsa saanud ja viirus pole puutumata jätnud ta enda perekonda. Iga ta sammu jälgivad pahaendelised jõud, olles valmis tõe varjamiseks taas tapma. Kas mehe tapjaks saab surmav viirus või teevad seda mõrtsukad?Enam kui kolm miljonit raamatut müünud, ajalehe The Sunday Times menuraamatute autor ja rohkesti auhindu võitnud kirjanik Peter May lõi krimipõneviku „Lukus linn“, mille tegevus leiab aset maailmas, kus me elame praegu – ja mille saabumist keegi poleks osanud ette kujutada. Klassikaline Peter May krimilugu „Lukus linn“ on geniaalselt kirja pandud, põhjalik ja täiuslikult teostatud. „Lukus linn“ tutvustab meile Londonit üleilmse pandeemia taustal.May kirjutas raamatu „Lukus linn“ 15 aastat tagasi, kuid käsikiri jäi seisma, kuna toona ei soovinud keegi seda avaldada. Tema 2005. aastal maalitud pilt mõjus tookord otsekui düstoopia; tänaseks on ent kätte jõudnud aeg, mil kirjeldatud olukord on tõeks saanud. Hirmutavalt realistlik ja enneolematu põnevik keskendub inimkogemustele tapva viiruse tõttu lukku pandud maailmalinnas.

Millised saladused on peidus Lapimaa unustatud nurgas asuva vana talumaja seinte vahel?
Varakevad hoiab Arvidsjauri lähedal asuvat Kõnnuküla oma haardes. Paljud talud on tühjad, määratud pikaldasele lagunemisele. Ühes majas elab Liv koos oma vana isa Vidari ja teismelise poja Simoniga. Nad moodustavad iseäraliku perekonna. Liv tunneb naabrite pilke samamoodi, nagu ta tajub bensiinijaamas õhtuses vahetuses töötades klientide vahtimist.
Kõik paistavad küsivat, miks Liv isa juurde jäi, mis teda selles Lapimaa kolkas kinni hoiab. Inimesed räägivad Vidari varandusest, sellest, kui rikas ta peaks pärast kõiki oma maatehinguid olema. Kõnnukülas tunnevad kõik kõiki ja keegi ei unusta kunagi midagi. Nüüd soovib keegi tagasi seda, mis on õigustatult tema oma. Ja oma eesmärgi saavutamiseks ei peatu ta millegi ees …
Pärast edukat debüüti raamatuga „Hõbedatee” (Rootsi 2018. aasta parim kriminaalromaan) on Stina Jackson tagasi sama sisutiheda ja liigutava looga inimeste seotusest oma koha ja üksteisega, kirjutades sellest, kui tugevad need sidemed olla võivad ja kui raske on sisseharjunud mustrist välja murda.

Norras populaarne stand-up koomik Are Kalvø (snd 1969) on 25 aastat andnud etendusi ning kirjutanud raamatuid muuhulgas usu, poliitika, jalgpalli ja ajaplaneerimise teemal. Sageli on tal kombeks kirjutada sellest, millest ta väga palju ei tea. „Matk põrgusse" on tema esimene raamat vaimustusest, mida ta ei mõista, kuratlikult naljakas ja teravmeelne kirjeldus Põhjamaade inimeste suhtest loodusega.

Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga.Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.