Книги, похожие на «Lembit Uustulnd, Ruutuemanda sündroom»

Öine vaikus on kui kõiksus – pinev, lõputa. Iga hetk on oodata hekis rabistamist, kerget prõksatust, kui õrnad raod Maisie kräbedate käppade all murduvad. Aga praegu valitseb vaikus. Ta otsustab mitte muretseda, kohendab kotti õlal, hõikab uuesti ja jätkab mööda tuttavat konarlikku tänavat oma teed.Selja taga välgatavad autotuled ehmatavad teda, nagu tungiksid need isiklikku hetke. Auto on tuttav. Ta lehvitab, heites asfaldile varju, millel on ebaloomulikult pikad käed.Ta kiirendab sammu jooksuks, eespool on möödasõidutasku, nad saavad seal peatuda ja rääkida. Aga jooksmine on auto tähelepanu köitnud, ja ta tunneb, justkui oleksid tema seljale suunatud autotuled kantud elajalikust raevust nagu klaasistunud pilguga transis metsloomal, kel sõõrmeis saagi lõhn.Alice Marlowe’d, St Catherine’i haigla ülemõde, on liigutatud noore naise ilust, haprusest ja haavatavusest. Ja siis avastab Alice, et tema hoolde usaldatud patsient varjab suurt saladust. Psühholoogiline põnevik, Emily Elgari esikromaan, heidab loole valgust mitmest vaatepunktist.

Näha, mäletada, mõista. Kõik sõltub sellest, kus sa seisad. Kui ta esimest korda Hammarsi tuli, ei olnud ta veel aastanegi ega teadnud midagi suurest ja vapustavast armastusest, mis ta sinna oli toonud.Õieti oli armastusi kolm.Isa ja tütar istuvad, makk kahe vahel. Nad olid kavatsenud oma ühises raamatus dokumenteerida vananemist. Aga kui nad lõpuks tööle hakkavad, on vanadus isa kätte saanud, nii et vestlused on katkendlikud ja ettearvamatud. „Rahutud” on mänglev, sondeeriv ja žanriülene romaan lapsest, kes tahab iga hinna eest täiskasvanuks saada, ja vanematest, kes tahaksid pigem lapseks jääda, ning mälestustest, unustamisest ja paljudest lugudest, mis moodustavadki elu. Linn Ullmann (1966) kuulub norra noorema põlvkonna silmapaistvamate kirjanike hulka. Varem on eesti keeles ilmunud romaanid “Enne kui sa uinud”, “Hüvastijätt Stellaga”, „Halastus“, „Õnnistatud laps“ ja „Kõige kallim“.

Mudlumi esimene avalikult ilmunud novell «Minu tädi Ellen» nomineeriti Tuglase auhinnale. See raamat sisaldab Elleni-lugu, ja veel 22 teist juttu, mõnedki neist kannavad sisu, mis on romaani mõõtu. Kokku moodustub neist üks suur lugu, mis räägib elust maailmas, siin, Eestis. Räägib enamasti lihtsalt ja lõbusalt, aga vahel ka kurvalt ja tõsiselt. Igaüht võib haarata äratundmine, nagu oleks seal killukesi tema elust, sest ega see üksik nii palju üldisest ei erinegi. Autor ise ütleb, et ta juttudes on loetelu-tüüpi narratiiv, pole vaja muud teha kui kõik maailma asjad üles lugeda ja näpuotsaga natuke tõsiseid mõtteid vahele visata.

Kahe õe lugu saab alguse 1943. aastal sõjaaegses Cornwallis. Reetmine viib Adele ja Amelia teed igaveseks lahku. Aastakümned hiljem on selle kergemeelse teo tagajärgi ikka veel tunda. Ent kui palju aega on vaja, et minevik jõuaks õdedele uuesti järele?„Tõusuvesi“ tutvustab lugejatele imekaunist Cornwalli rannikut, mis on tulvil salapära ja mõistatusi.

Kirjanduskonkursi «Bestseller 2015» võidutöö ilukirjanduse kategoorias Saskia ja Ralph satuvad autoavariis eluohtlikku seisundisse, kuid olles jõudnud taevasse Peetruse ette, tekib suur segadus ja Saskia hing saadetakse Ralphi kehas maa peale tagasi. Saskial on 40 päeva aega, et õppides Ralphina poistekoolis, lahendada mõrvajuhtum, mille tunnistaja poiss oli. Samas ei saa ta kaasa ei Ralphi mälestusi ega kogemusi, nii et tal tuleb hakkama saada võõras kehas ja võõras keskkonnas, kus ta mitte kedagi ei tunne. “Puhkus koomas” on kireva sündmustikuga kiiresti kulgev mõrvamüsteerium, kuid ühtlasi ka noore naise eneseleidmise lugu. *** Olen sündinud 1991. aastal Tallinnas. Jutte ja luuletusi olen ma kirjutanud nii kaua, kui mäletan – alguses käsitsi ja trükitähtedega, siis kirjutusmasinal ja lõpuks arvutiga… mis on väga hea tööriist, sest minu käekirja pole võimalik lugeda ja keskaegses kloostris ei oleks keegi mulle kopeerimiseks ühtegi käsikirja usaldanud. Kirjutamise juures köidab mind kõige rohkem see, kuidas minu tegelaskujud hakkavad elama oma elu ning see, mida nemad tahavad, hakkab erinema sellest, mida nad minu arvates tahtma peaksid. Kui ma parajasti ise ei kirjuta, siis loen teiste kirjutatut, otsides sellist raamatut, millega koos saaks veeta aega hommikuni välja. – Helga-Johanna Kuusler -