Книги, похожие на «Барбара Картленд, Rüütel Pariisis»

Linnast Perispä alevisse kolinud noorpere leiab kevadel oma vastrenoveeritud korterile kuuluvast puukuurist küttepuude kastist surnud mehe. Kohale sõitnud uurija arvates võis laip olla seal juba eelmise aasta talvest, aga kohaliku konstaabli sõnul pole alevis keegi kadunuks jäänud. Juhtumit määratakse uurima noor inspektor Ira Tever. Surnul pole nime ega nägu ja loo lahendus tundub võimatu, ometi suudab uurija jõuda jälile nii mehe identiteedile kui ka sellele, kes ta sinna puukasti oli peitnud.

Ühel varasel sügishommikul tuuakse Hansenite abielupaari välistrepile imik. Rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem läheb Eike Hansen samasse maakohta selgitama oma päritolusaladust. Seda lahendada püüdes saab ta aru, kui palju määravad inimese elus juhused ja kui palju teadlikud valikud. Veel mõned aastad hiljem kirjutab ta kõige põhjal romaani «Metsa tütar», mis kujuneb üheks etapiks ta isepäisel, otsinguid ja loobumisi täis kirjanikuteel."Eike" on üheaegselt romaan nii elust kui ka kirjandusest, selles liigutakse elutegelikkuse ja kirjandusliku väljamõeldise maailma piirimail.

Mika Waltari ajaloolise romaaniga „Mikael Karvajalg” jätkab kirjastus Varrak Mika Waltari loomingu uustõlgete avaldamist eesti keeles. Romaan kujutab soome päritolu noormehe Mikael Karvajala elu ja seiklusi varauusaegses Euroopas. Peategelase pilgu läbi saab lugeja tuttavaks olulisemate poliitiliste, majanduslike ja religioossete sündmustega Euroopas 16. sajandil, ajal, mil sarnaselt tänasegi päevaga leidsid aset suured muutused. Romaanile on kirjutanud saatesõna kirjanik ja ajaloolane Andrei Hvostov.„Mis puutub romaani ajaloolisesse tausta, siis hoolimata Waltari kalduvusest panna sarkasmiga n-ö üle võlli, võib kõike mis kirjeldatud lugeda peaaegu nagu ajalooõpikut.”Andrei Hvostov

Meid oli vist kuus meest, kes me olime ühel talveõhtul kogunenud oma vana ülikoolikaaslase poole. Jutt läks Shakespeare'ile, tema tüüpidele, sellele, kui täiuslikult ning tõetruult on neis kogu inimolemuse sügavus esile toodud. Eriti pani meid imestama nende elulisus ja üldinimlikkus. Igaüks meist nimetas Hamleteid, Othellosid, Falstaffe, isegi Richard Kolmandaid ja Macbethe (viimaseid, tõsi küll, ainult kui võimalikke), keda ta oli elus kohanud. «Aga mina, mu härrad,» hüüatas meie võõrustaja, juba elatanud mees, «tundsin kord üht kuningas Leari!» «Kuidas nii?» küsisime meie. «Päris lihtsalt. Tahate, ma jutustan teile?» «Olge nii kena.» Ja meie sõber asus viivitamata pajatama.