Книги, похожие на «Барбара Картленд, Rüütel Pariisis»

August Gailiti (1891–1960) pikk kogu jäi omal ajal kergesti silma nii teatris, kontserdil, kohvikus kui ka tänaval. Samuti on ta andnud ohtralt võimalusi oma loomingu kohta midagi öelda ja kirjutada – kas riivamisi või hammustades, puudutades või analüüsides. Ja kaasaegsed pole neid võimalusi käest lasknud. Käesolev kogumik koondab üle viiekümne kirjutise Gailiti kaasaegsete ja ka hilisemate kirjutajate sulest. Tiitellehel on nad üles loetud kõik oma õigete nimede all, raamatu sisus poevad paljud pseudonüümide või nimetähtede taha peitu, et ilmumisandmetes toimetaja tahtel jälle lagedale ilmuda. Igaühel on oma arvamus, oma vaatenurk ja vaade ning jääb lugeja otsustada, kas kirjutajate ees seisis ikka see üks, mitmepalgeline Gailit või on nad iga kord enda jaoks välja mõelnud uue – tolle imelise asemele, mida nad tabada pole suutnud.

Ursula K. Le Guini „Teine tuul” on mõeldud lõpetama tema Meremaa sarja, mille valmimine võttis autoril aega kolmekümne aasta ringis. Kui esialgne Meremaa triloogia („Meremaa võlur”, „Atuani hauad” ja „Kaugeim kallas”) on veel liigitatav laste- või noortekirjanduseks, liigub neljas romaan „Tehanu” juba kindlalt täiskasvanutele mõeldud kirjanduse valda. Seda suunda jätkab ka „Teine tuul”.„Tehanus” toob Le Guin väga mehelikku võlurite maailma naise vaatepunkti ja igapäevase vägivalla, millega naised peavad toime tulema, „Teine tuul” lõhub kogu senise ettekujutuse Meremaa maailmakorrast ning elu ja surma tasakaalust. See tasakaal lõi kõikuma juba „Kaugeimas kaldas”, kuid sarja peategelane Ged taastas selle oma maagiliste võimete hinnaga. „Teises tuules” ähvardab surmavald lõhkuda müüri elavate ja surnute vahel ning kõigil tuleb põhjalikult järele mõelda, kus on tehtud saatuslik viga.Ursula K. Le Guin on üks maailma vägevatest kirjanikest. Ta on saanud viis Hugo ja viis Nebula auhinda, National Book Awardi ja Kafka kirjanduspreemia.„Teine tuul” ilmub ühes köites „Tehanuga” ja tulekul on veel ka köide, milles on kõik Le Guini Meremaaga seotud lühijutud.

Mai on 17-aastane tüdruk, kes hoidub omaette ja suunab tunded sissepoole. Ühel päeval päästab ta enesetappu kavatseva noormehe, kellest saab uuel kooliaastal tema klassivend. Poiss pöörab tüdruku sisemaailma pea peale. Õppides klassivenda tundma, mõistab Mai, millest tal vajaka on ning millises suunas liikuda, et minevikuvarjudest vabaneda.„Vabanemine” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta noorteromaanikonkursil äramärgitud töö.

August Gailit oli mitmekülgne Eesti kirjanik, üks rühmituse “Siuru” loojatest. Oma följetonikogus “Klounid ja faunid” on ta võtnud ette Eesti kirjandusmaastiku, aga eriti just sellesama “Siuru”, mida ta ise oli aidanud asutada. Siin on ta teritanud hambaid nii Friedebert Tuglase, Marie Underi kui ka Artur Adsoni kallal, aga puudutamata ei jää ka kunstnikud. “Klounid ja faunid” avaldati algselt 1919. aastal, aga raamatu tekst kõlab nii mõneski mõttes väga tänapäevaselt. Jaanus Vaiksoo raamatu järelsõnas: Tegemist on ühe ütlemata lustliku raamatuga, kirjandusliku mänguga, mis tekitas omal ajal tublisti furoori ja jättis endast maha mitmeid värvikaid legende, mida kirjandusrahvas naudib tänini. Ent Galiti följetonikogu pole kaugeltki kirjanduslooline nähtus. Ligi sajand hiljem on selles küllaldaselt vaimukaid äratundmishetki, nagu oleks kirjanik need hoogsalt paberile visanud alles eile.

„Nüüd siis on kirjanikud absoluutselt vabad!” röökis Usmer pimedusse ja tühjusesse. „Kirjandus on nüüd lõpuks ometi vaba kohustusest olla moralist, dissident, rahvavalgustaja, koduõpetaja, ajalooline mälu, dissident, seksuaalinstruktor, pastor, rahvuslane, internatsionalist, antikommunist, konspiraator, lipukandja, tulehoidja, saladuste laegas… Aga kirjandus ei oska saabunud vabadusega midagi peale hakata, kirjandus tunneb ennast armetult ja lindpriilt. Kirjandus on nagu masendunud töötatööline, kes pargipingil istudes vaatab, kuidas oma „Mercedeses” kihutab mööda koolivend, kes nüüd on metalliärimees või pornokinotööstur! Kurat! Parim kirjanik on surnud kirjanik! Aga meie jätame järele alles pärast letaalset lõpplahendust!”