Книги, похожие на «Tim Stevens, Rotipüüdja»

Elus tuleb nii mõndagi ette. Kui peresuhted ei klapi, on töö juures kõik hästi; läheb äris halvasti, ilmub kallis inimene. Noor ja ambitsioonikas kinnisvaraäri kaasosanik Keira satub oma äripartneri tegude tõttu ohtu ning peab kodulinnakesse varjule minema. Sealne politseinik, Keira endine kavaler Mitch suhtub aga umbusuga neiu juttu, et peale kolme aasta pikkust eemalolekut tahtis too üksnes oma sugulasi külastada.

Rootsi aasta parim krimiromaani ja Suurbritannia tõlkekrimi pistoda auhinna pälvinud rahvusvaheline menuk Ta elab kaksikelu. Ühte koos armastatud naise ja kahe väikese pojaga, perega, keda ta tahab iga hinna eest kaitsta. Ja teist, salajast elu, kus teda ähvardab iga päev oht kõik kaotada.Ta on sunnitud ühes Rootsi rangeima režiimiga vanglas võimu enda kätte võtma. Politsei ülesandel. Maffia ülesandel. Ta adub, et nüüdsest peale on ta üksi ega saa kedagi usaldada, ja et sel hetkel, kui ta paljastatakse, muutub ta mõlema poole jaoks ühtemoodi ohtlikuks.Ta nimetab ennast Paulaks. Ta jäeti surema. Selleks et ellu jääda, on tal aega KOLM SEKUNDIT. Nüüd ka kinodes pealkirjaga „Informaator“

Kui Korede õhtusöögi katkestab ta õe Ayoola telefonikõne, siis ta juba teab, mida temalt oodatakse – pleegitaja, kummikindad, raudsed närvid ja häirimatu kõht. See oli juba kolmas kallim, kelle kaunitarist Ayoola „enesekaitseks“ teise ilma saadab, ja kolmas jama, mille Korede peab ära klaarima – nii otseses kui kaudses mõttes.Korede teab, et ta peaks politseisse minema, aga ta armastab oma õde ‒ ega ilmaasjata ei öelda, et pere on alati kõige olulisem. Pingete leevendamiseks käib haiglas õena töötav Korede pihtimas ühele koomapatsiendile, kelle ärkamiseks pole enam lootust.Ja siis ühel päeval hakkab Ayoola käima kohtamas sümpaatse noore arstiga haiglast, kus Korede töötab – enamgi veel, Korede on temasse salamisi juba pikka aega armunud. Ta ei taha, et too lõpetaks vereloigus, nuga seljas … Ja siis ärkab ootamatult mees, kellele Korede on pihtimas käinud.Koredel seisab ees mitu rasket valikut.„Minu õde, sarimõrvar“ on musta huumoriga vürtsitatud lugu verest, mis on paksem kui vesi … ja mida on märksa tülikam vaiba seest kätte saada.

Kui üldse teha katset kirjanikke parema-halvema põhimõttel kuidagi ritta seada, siis kuulub Antti Tuuri praeguste Soome prosaistide esimese viie hulka kindlasti. Oleme ka siin Eestis rõõmustavalt mitmeid tema teoseid välja andnud. Tuuri raamatute aines on nii avar ja mitmekülgne, et just see teeb valiku raskeks ja vastutusrikkaks. Ta kirjutab Soome ränkadest ajalookäänakutest ja argipäevast, oma kodukandi Pohjanmaa kangetest meestest ja ka neist, kes laiema leiva otsinguil veel enne suurt sõda kas Nõukogude Venemaale või Ameerikasse rändasid.Varrak on seekord valinud Tuuri romaanidest „Tangopoisid”. Romaan paigutub ühiskondlikus mõttes pingelisse aega – on 1960. aastad, Soome majandus halval järjel ja tööpuudus suur. Nii käivad Soome noored mehed Rootsis tööl. Paralleel Eesti oludega praegu tekib kohe. Ja ometi ei ole „Tangopoisid” ühiskonnaõpetuse täiendav materjal, vaid üks meisterlik romaan noore mehe eneseleidmisest ja armastusest.

Kaunis neiu teeb imehästi süüa ning vajab hädasti tööd. Ja töö on tõesti olemas… Tõsi, Annie Reedil tuleb demonstreerida oma kokakunsti kaugel pärapõrgus. Kuidas küll taltsutada karmi rantšoperemeest Jake Stone'i? Mees on veendunud, et «linnailudusest» ei saa mingil juhul tõelist kauboinaist. Annie on aga täis otsustavust, et tõestada vastupidist. Kui suudaks vaid kütkestavale Jake'ile vastu panna!