Книги, похожие на «Sten Sang, Ropp elu. Minu lood»

Puhkusesaare Fuerteventura rannas seisab uhiuus auto. Selletagaistmel on pappkast, mille sees surnud imik. Mitte keegi ei otsi teda taga.Auto juht on jälgi jätmata kadunud ja läbisõidumõõdikult vaatab vastuabsurdne näit.Fuerteventura ei vaja inetut lahendamata kriminaalasja, mis võiks turistidsaare baaridest ja randadest eemale peletada. Kohalik politsei üritab tülikasttoimikust pettuse abil vabaneda, ent saarel elav taanlane Erhard ei suuda asjadesellise käiguga leppida ja otsustab tõe omal käel välja selgitada. Erhard on ligi paarkümmend aastat oma perest lahus ja kodumaast eemal olnud. Taelab üksildases mägionnis, oma tagasihoidlikku elatist teenib ta taksojuhi jaklaverihäälestajana ning vaba aega sisustab alkoholi ja juturaamatutega. Ta eioota enam ammu elult midagi. Kui aga elu hakkab temalt äkki riskantseidotsuseid ja leidlikke lahendusi nõudma, võtab Erhard väljakutse vastu – niienda kui ka teiste üllatuseks. Kui esimene samm on tehtud, ei ole enamtagasiteed.Surnud lapse lugu raputab Erhardi loiust oleskelust üles, aga kuidas suudabüks vana mees, ajast maha jäänud luuser, kes internetist, mobiiltelefonistega sotsiaalmeediast midagi ei tea, lahendada mõistatuse, mille niidid ulatuvadFuerteventurast märksa kaugemale?Taani kirjaniku Thomas Rydahli põnevikku „Eremiit“ peeti 2014. aasta üheksüllatavamaks esikromaaniks ja see tõusis kiiresti raamatute müügiedetabelitetippu. Romaan pälvis 2014. aasta Taani kirjandusdebüüdi auhinna, 2015. aastaTaani krimi- ja põnevusromaanide auhinna ja Põhjamaade krimi japõnevusromaanide auhinna Klaasist võti nominatsiooni.

Mingi muistse sõja käigus Päikesesse uputatud tähekindlus tulistab valimatult kõiki lähenejaid ja seetõttu on Maa unustatud kolgas. Inimkond elab tuhandetel planeetidel, kuid mõnedel Inimkonna Föderatsiooni Julgeoleku agentidel on siiski «võtmeid», mis lubavad neil aeg-ajalt Maale peitu tulla. Nende kohalik esindaja on otsustanud tolle veidra seltskonna jõudehetkil räägitud lugusid meile edasi jutustada, nii hästi-halvasti, kui ta neist aru saab. Tolles loos – kolmandas sellises – on kolonel Zätereit hädas kummalise pöördruumipilvega, miljard aastat tagasi kadunud tsivilisatsiooni loominguga, mis peidab endas Maast sada tuhat korda suuremat väga meeldivat elukeskkonda. Too Tau Sõrmuse nime all tuntud moodustis asub Rahutoojate Impeeriumi piiril ja kõik – Impeerium, föderatsioon, enamasti Piiriasukateks nimetatavad riigikesed, vaba ruumi Kaubandusliidud ja ilmselt ka võõrrassid – tunnevad selle vastu teravat huvi. Inimkonna Föderatsiooni suhteid Rahutoojate Impeeriumiga saab kõige paremini iseloomustada nii, et nad ei ole veel sõjalisse vastasseisu sattunud. Lisaks on Sõrmusel ja teistel selle piirkonna planeetidel silmapilkset ühest teise üleminekut võimaldavad platvormid – samuti ühe ammukadunud võõrrassi looming, mille kasutamist kõik meeleheitlikult selgeks püüavad õppida. Zätereiti Tau Sõrmuse retkele lisavad vürtsi ka üks 400 aasta eest pagendusse saadetud ning selle aja peamiselt Impeeriumis tegutsenud sugulane ja üks koos oma pantvangidega sündmuste keerisesse sattunud piraat.

Edasi on innustav ja hariv ajakiri. Kvaliteetne ajaviide. Ajakiri pakub alternatiivi neile lugejatele, kes on tähelepanu¬majandusest väsinud ning hindavad läbimõeldud ja kallutamata tekste. Suvenumbris on SUUR INTERVJUU Toomas Hendrik Ilvesega, intervjueeris ajaloolane Aro Velmet. Esikaanel tänavakunstnik Edward von Lõnguse “Droonitüdruk”.Nubri kaasautorid: Kadri Liik, Sergei Metlev, Mihkel Kangur, Raivo Vare, Viljar Arakas, Robert Kitt, Tõnu Palm, Paavo Kangur, Kaido Pajumaa, Kaidi Ruusalepp, Piret Mürk-Dubout, Raimo Ülavere, Tõnu Õnnepalu, Valner Valme, Vilja Kiisler, Helen Sildna, Johanna Maria Mängel, Armin Kõomägi, Trad. Attack!, Liisi Voolaid, Hendrik Toompere, Aavo Kokk, Margit Kõrvits, Andrei Liimets, Igor Sööt, Kadri Kroon, Tauno Laasik, Mart Kase, Priit Kuusk, Jarek Jõepera, Eia Uus, Katrin Saali Saul, Kadi Kütt, Andrus Kivirähk, Annika Laats, Kristjan Port, Raul Oreškin, Vello Nelikendkaks, Lugejakiri, Ander Avila, Marko Mäetamm, Ülle Jukk, Iris Kivisalu.

Mida õigupoolest tähendab see, kui inimene ütleb, et ta on üht või teist raamatut lugenud? Kust jookseb piir lugemise ja lehitsemise, mittelugemise ja unustamise vahel?Väljakutsuva pealkirjaga teoses kutsub prantsuse esseist, kirjandusõppejõud ja psühhoanalüütik Pierre Bayard (sünd. 1954) meid mõtisklema raamatute ja nendest rääkimise üle ning eelkõige ületama raamatu mittelugemisega seotud häbi, näidates, et raamatute tundmaõppimiseks võib olla tõhusamaidki viise kui nende lugemine. Oma väidete kinnituseks toob ta ohtralt näiteid kirjandusklassika vanemast ja uuemast ajaloost.Raamatu lõpus on tõlkija Tanel Lepsoo saatesõna, mis autori väidetega polemiseerib ja neid edasi arendab.