Книги, похожие на «Sten Sang, Ropp elu. Minu lood»

Naine, lapsed, koer ja vanamoeline maja… Lapsest saadik sellest unistanud Gabriel on kogunud vaevaga raha ning juba valmis maja ostma, kui keegi astub talle teele risti ette.

Õed Ella ja Roberta O’Callaghan ei ole aastakümneid omavahel rääkinud, neid lahutab sünge perekonnasaladus minevikust. Mõlemad elavad lagunevas Iiri mõisas ning suhtlevad ainult napisõnaliste sedelite abil, mida nad teineteisele esikusse jätavad. Kui neid ähvardab äkitselt pankrot, üritab Ella maja päästa, avades ballisaalis kohviku – Roberta suureks meelehärmiks.Kohvik saab hoo sisse ning kui seal asub tööle ameeriklanna Debbie, kes otsib oma bioloogilist ema, kistakse õed hoopis uutmoodi lahingusse. Kui Debbie hakkab uurima oma päritolu ja emaga juhtunut, põrkab ta kohalikus kloostris vastu vaikimist ja valesid. Ta on otsustanud tõe paljastada ning tõmmata loori lapsendamisskandaalilt, mis raputab nii kohalikku kogukonda kui sõjajalal õdesid.Jõuline ja terav „Ballisaali kohvik” on liigutav lugu kaotatud ja leitud armastusest.Ann O’Loughlin on tuntud Iiri ajakirjanik. Tema debüütromaan „Ballisaali kohvik” on ammutanud ainest Iirimaa vallasemade lugudest.

Kunstnik Hinno elu uues kodus Kurrul kulgeb nukralt.Tema suur armastus ja salapolitseinik Synne on läinud maffia eest peitu ega anna endast veel märku. Kuigi mehe kaaslaseks on nüüd tema endine abikaasa ja Laurise ema Kady, jääb mees siiski truuks Synnele, sest loodab, et kunagi tuleb naine ikkagi tema juurde tagasi.Igav aga mehel küll pole.Kady on raske iseloomuga, elus kõrvetada saanud naine ja neil tuleb pidevalt ette segaseid olukordi. Seda enam, et Kady otsustab ka hakata kriminalistiks ja välja uurida naabrinoormehe salapärase kadumise. Naine on aga liiga tormakas ja ajab asjad veelgi rohkem sassi. Hinno leiab aga alati neile omapärase ja humoorika lahenduse. Kurbus võib küll hinges olla, aga nalja ja pulli tegemine on mehel ikka veres. Ajuti löövad aga nii Hinnos kui Kadys välja vanad mälestused ja see lükkab neid tumedasse auku tagasi. Kady ei suuda kuidagi sellega leppida, et mees, kelle ta ise hülgas ja teda põhjas, enam ei taha oma endises naises potentsiaalset kallimat näha.Synne tulebki tagasi, aga selleks on enne vaja võidelda ja purustada ohtlik võrk.Ent ohtlikud olukorrad ei jäta neid maha. Viimaks õnnestub Synnel ja Hinnol lahendada Kauri kadumine. Ka Kady rahuneb maha. Kõik saaks nagu korda ja elu on jälle ilus, aga midagi kummalist jääb ikkagi õhku rippuma…

Mida võiks 40. eluaastates lastetu naine oma eluga peale hakata? Istuda lennukisse ja rännata ajalooliste naiste – kartmatute maadeuurijate, andekate kirjanike ja kirglike kunstnike radadel. Soomlanna Mia Kankimäki, kelle raamat „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” (e.k 2018) rääkis tema elumuutvast matkast tuhande aasta taguse Jaapani õuedaami Sei Shōnagoni jälgedes, laseb end nüüd sütitada teistel inspireerivatel naistel. Tulusast ametist loobunud ja korteri maha müünud Mia sõidab Aafrikasse, et oma silmaga näha, kuidas seal sada aastat tagasi elas Taani kirjanik, paruness ja kohvifarmer Karen Blixen. Jaapanist otsib Mia abi depressiooni vastu ja loodab kohata maailmakuulsat kunstnikku Yayoi Kusamat, kes on elupõlise vaimuhaiguse kõrvalt suutnud vapustavat karjääri teha. Itaalias Firenzes köidavad Kankimäki meeli unustuse hõlma vajunud renessansiaegsed naiskunstnikud. Kui nemad olid sadu aastaid tagasi võimelised maailmas läbi lööma, miks siis mitte tema? „Naised, kellest ma öösiti mõtlen” on osalt reisikiri ja osalt elulooraamat: Kankimäki klaar proosa kirjeldab isepäiseid minevikunaisi, kes pole end lasknud heidutada ühiskondlikest reeglitest ja ootusest, ning viib lugeja koos nendega ümbermaailmareisile.

Mirjam pidi terve oma lapsepõlve hoolt kandma nooremate õdede-vendade eest, sest alkoholilembesel emal polnud lastest sooja ega külma. Nüüd, lõpuks ometi iseseisev, naudib ta täiel rinnal vabadust ega taha kodus elatud aja peale mõeldagi. Kui aga ema ootamatult sureb ja ilmneb, et tema neljal alaealisel lapsel pole kellegi juurde minna, tuleb neiul seista silmitsi väga raskete valikutega. Kas saata õed-vennad lastekodusse või püüda kogu koormaga jälle ise hakkama saada – taas kord omaenda elu ohvriks tuues? Ma pole kunagi tahtnud emaks saada. Mitte ealeski. Lapsepõlves kogetud pidevast emamängimisest oli enam kui küll ning üksnes mõtegi samasugustest kohustustest ja vastutusest tekitas minus tülgastust ja õudusvärinaid. Kodust lahkumine oli tähendanud mu jaoks imelist vabanemist, võimalust lõpuks ometi elada üksnes iseendale. Seda võimalust ei kavatsenud ma enam kunagi käest lasta. Minust pidi saama üksik, ainuüksi endast sõltuv ja ainuüksi oma isiklike vajadustega arvestav naisterahvas, kelle ellu kuulub töö, mõned toredad hobid, head sõbrad ja ehk ka mingi vahva lemmikloom, kes ei nõua palju tegelemist.