Книги, похожие на «Tõnis Arnover, Rootsi hiilguses ja varjus»

Uus dramaatiline ja paljastav ülevaade Hitleri punkri viimastest päevadest, mis põhineb hiljuti avatud Nõukogude Liidu riigi-, sõjaväe- ja FSB arhiivide materjalil ning tipptasemel kohtuekspertiisil.30. aprillil 1945, kui Punaarmee Berliini piiras, tegi Hitler oma punkris enesetapu. Nelja päeva pärast leidsid Nõukogude sõjaväelased tema surnukeha. Aga tõde selle kohta, mida Venemaa salateenistus leidis, jäi ajaloos varju, sest kolm kuud hiljem kuulutas Stalin ametlikult Churchillile ja Trumanile, et Hitler on veel elus ja põgenenud välismaale. Kahtlused hakkasid levima ja jätkuvad tänaseni kõige metsikumate fantaasiatena selle kohta, mis Hitleriga tegelikult juhtus.2017. aastal, pärast kaht aastat katkematuid läbirääkimisi Vene võimudega pääsesid Jean-Christophe Brisard ja Lana Paršina salajaste toimikute juurde, mis puudutasid Vene spioonide uskumatut jahti Hitleri surnukehale, samuti füüreri viimaste päevade tunnistajaks olnute ülekuulamisi. Ja mis peamine: Moskva nõustus neile näitama inimjäänuseid: kuuliauguga koljutükki ja lõualuud. Esimest korda pärast Teise maailmasõja lõppu õnnestus saada luba neid jäänuseid teaduslikult uurida. Kreml väidab, et need kuuluvad Hitlerile. Kuid kas see vastab tõele?Põnevuselt spiooniromaaniga sarnanev uurimine paneb Hitleri surma küsimusele lõpliku punkti. Brisard ja Paršina kummutavad kõik varasemad vandenõuteooriad füüreri surma kohta. Hämmastava täpsuse ja järjekindlusega tungivad nad ühte võimsamatest ja vastuolulistest salateenistustest, viies meid Hitleri punkrisse tema viimastel tundidel – ja lahendades ajaloo kõige kurikuulsama lahendamata juhtumi.Ajakirjanik ja reporter Jean-Christophe Brisard on teinud dokumentaalfilme, peamiselt diktatuuridest. Ta on kirjutanud ka mitu raamatut, sealhulgas „Diktaatorite lapsed” (koostöös Claude Quételiga, eesti keeles 2015).Lana Paršina on sõltumatu ajakirjanik ja dokumentaalfilmide autor. Tema tööde hulka kuuluvad dokumentaalfilm Stalini tütrest (2008) ja „The Singer Who Fell” (2015).

Raamatus on käsitletud Stockholmis 1978. aastal Ants Kippari poolt moodustatud ja pikka aega juhitud Eesti Vangistatud Vabadusvõitluse Abistamiskeskuse (EVVA) tegevust. EVVA oli esimene pagulasorganisatsioon, mis lõi kontaktid vastupanuliikumisega okupeeritud Eestis. Vastupanuliikumise jaoks kujunes EVVA väliskeskuseks, mis vahendas Eestist väljatoimetatud avalikke protestikirju ja muid materjale lääne väljaannetele. Raamatu teksti koostamisel on põhiallikatena kasutatud EVVA arhiivis säilitatud dokumente, väliseesti ajakirjanduses ilmunud artikleid ning EVVA tegevuses osalenute kirjalikke ja suulisi mälestusi. Sama autori poolt on varem ilmunud järgmised vastupanuliikumise teemalised uurimised, nagu Vastupanu 1955-1985. –Tartu Ülikooli kirjastus, 1998, Müürimurdjad. MRP-AEG lugu. – Kirjastus Otwill, 2002 ning tema poolt on toimetatud Kogumik «MRP-AEG Infobülletään 1987-1988» – SE&JS Tallinn, 1998 ja Kodakondsus- ja migratsiooniamet.Institutsiooni ajalugu aastail 1989-2008, 2008.

"Raamat räägib üksikasjaliku loo elujõulisest eesti perekonnast läbi rohkem kui saja aasta, mille sisse mahuvad ka raudkülmad pildid arreteerimisest, ülekuulamistest NKVD kongides ning võitlusest surmaga stalinistlikus sunnitöölaagris Norilskis, kust eluga pääsesid vähesed.” JUSTIN PETRONEVeskitalu noorperemehe Jaan Lausingu mälestused kahe sõja vahelisest Eestist, aga ka Siberi-aastatest on kirja pannud lapselaps Tarmo. Kuigi kitsamalt ühe perekonna lugu, kannab see sissevaatena Eesti ajalukku laiemat sõnumit inimlikkusest, väikeste eluliste seikade saatuslikkusest ning ühe rahva elujõust ja vastupidavusest.Raamat annab suurepärase võimaluse tutvuda 20. sajandi Eesti saatuslike hetkedega läbi 1923. aastal sündinud “Taadu" silmade. Helge ja magus “Eesti aeg”, kurjakuulutavalt põnev Teine maailmasõda, järgnenud nälg ja viletsus ning uue ja sootuks teistsuguse, nõukoguliku elu ülesehitamine – seda kõike hõlmab ühe inimese pöördeline lugu. Jaan Lausingu mälestusi täiendab galerii silmapaistvatest pereliikmetest ja üleaedsetest, kel paraku ei õnnestunud 1940ndaid üle elada. Siberist pääsenute tegeliku elu ja Eesti NSV olude kirjeldus astub väitlusesse nüüdisajal leviva nõukogude nostalgiaga.

Inglise kirjanik ja ajaloolane Helen Rappaport tutvustab lugejale põnevat küsimust, mis on juba sadakond aastat ajaloo- ja poliitikahuvilistele palju peamurdmist põhjustanud: miks ei õnnestunud tsiviliseeritud maailmal päästa Vene viimast keisriperekonda bolševike haardest, mis viis lõpuks Romanovite julma mõrvamiseni 1918. aasta juulis Jekaterinburgis. Raamatus kirjeldatakse põimuvate ja põrkuvate taotluste ning soovide rägastikku, mille tulemusel sündmused fataalse järjekindlusega õnnetu lõpplahenduse suunas arenesid, ilma et oleks võimalik üheselt osutada inimesele või inimestele, keda selles süüdistada. Süü, kui sellest üldse rääkida, jaotub väga paljude vahel. Oma osa on ohvritelgi, välja arvatud lapsed, kelle surm rõhub tuhandeid südametunnistusi tänini. Rohkete ajalooliste üksikasjade koostoimes avaneb lugeja ees peaaegu panoraamne pilt murdelisel ajalooperioodil tegutsevate inimeste võimaluste piiridest. Pealtnäha lihtsad otsused ja teod osutuvad lähemal vaatlusel võimatuiks või utoopilisteks, suurt võimu omavad inimesed aga on arvukate asjaoludega käsist-jalust seotud, mis jätab neile oma tahtmise elluviimiseks vähe võimalusi, kui üldse.E-raamat ei sisalda fotosid.