Книги, похожие на «Ann Cleeves, Ronkmust»

Kümme aastat pärast teenistusest lahkumist on Reacher niivõrd kättesaamatu, kui see Ameerikas üldse võimalik on. Tal pole ei telefoni ega kindlat aadressi ja seljakotis leidub üksnes kõige hädavajalikum. Kui vana võitluskaaslane sõjaväe päevilt leiab sellest hoolimata võimaluse talle sõnum saata, on Reacherile kohe selge, et asi peab olema tõsine.Frances Neagleyga kohtudes saab Reacher teada, et üks nende kunagise kaheksaliikmelise eriüksuse kaaslastest on jõhkralt mõrvatud. Reacher ja Neagley otsustavad üksuse uuesti kokku kutsuda, ent ootamatult selgub, et seda pole sugugi lihtne teha. Kõik vanad relvavennad on kuhugi kadunud. Joostes aja peale võidu ähvardava ohuga, püüavad endised võitluskaaslased lahendada mõistatust, mille vastused peituvad ühises minevikus. Üks on aga kindel: eriüksuslastega ei tasu tüli norida.

Metsadetaguse Harinõmme küla elanikes tekitab elevust teade, et ammu maha jäetud ja varemetes Laanehaua metsavahikoht on saanud endale uue omaniku – senise ehitajaametiga lõpparved teinud linnamees Sander Karm hakkab endale vanaduspäeviks kodu ehitama. Tegusa üksikuks jäänud mehe vastu hakkavad kõigepealt huvi tundma Harinõmme jutukad naised, Sander Karmi erakuelu saab aga hoopis uue suuna pärast tutvumist temast palju noorema Liisiga, kes mehele tema ammuses liiklusõnnetuses hukkunud tütart meenutab.

"Kirjanduskonkursil „Bestseller 2015“ ilukirjanduse žanris eripreemia pälvinud töö.Ma olen üsna tavaline inimene.Libahundiks ei käi, selle asemel käin tööl.Väikeste laste söömisele eelistan pastaroogi.Duši all ei laula, kuid kallim väidab, et vahel räägin vannitoas kõva häälega.Tervisekontrollis ütles kena doktor, et mu süda lööb väga tugevasti.Nende lugude autor elab meie ligidal tänases Eestis. Ta on haritud ja seepärast ei ole tema maailmas lihtsaid lahendusi, aga teisalt jääb neid lugusid lugedes alles ihalus lihtsa armastuse ja ilu järgi.See ongi neid lugusid ühendav paradoks. Kui ühest küljest esitatakse meie igapäevast maailma läbi iroonia, groteski või absurdse anektoodi, siis teiselt poolt leiame sealt tegelasi, keda autor armastab ja kellest ka lugejad võiksid hoolida. Lõpuks ei teagi, kas ime igapäevases argielus on see, et madratsi sees elab hingega käsi või see, et inimesed ei väsi armastusele lootmast hoolimata paradoksidest.− Ilmar Raag −Tõmbaksin paralleeli noore Arvo Valtoniga – sotsiaalsed allusioonid, igapäevaolmesse tungivad sotsiaalsed motiivid, absurd, mis viib eksistentsiaalse nõutuseni ja lahendust kuskilt eriti ei paista.Kirja pandud rahulikus realistlikus võtmes ja kõrvaltvaataja pilguga, mitte enesekeskselt esimeses isikus, mida kohtab tänapäeval nii palju. Vana kooli kultuurne proosa neile, kes tahavad korralikku kirjandust ja pigem väldiksid postmodernistlikke nihkeid, hüppeid ja segadust.Lugu jookseb kindlalt nagu suur laev, mis ei tähenda, et laevas poleks kotermanni, kes võib ootamatult asuda kapteni kohale.− Peeter Sauter −