Книги, похожие на «Simon Sebag Montefiore, Romanovid. 1613–1918»

2013. aasta oktoobris sundis India piirivalvelaev endale alluma laeva Seaman Guard Ohio, mis kuulus piraatidevastast laevakaitseteenust pakkunud ettevõttele AdvanFort. Laeva pardal oli 35 meeskonnaliiget ja laevakaitsjat, kellest 14 olid Eesti kodanikud.Mõni päev hiljem sai Tamil Nadu osariigis alguse enam kui neli aastat kestnud kohtuprotsess, mille vältel hoiti laeva pardal viibinuid vangistuses kokku kaks aastat ja neli kuud. Ülejäänud aja peeti eri riikide kodanikest laevakaitsjaid Indias kinni. Koju pääsesid mehed alles 2017. aasta detsembri alguses.Käesolev raamat on esimene „laevakaitsjate saagast“ kirja pandud lugu, algusest lõpuni. Üks laevakaitsjatest oli mees nimega Dmitri Pappel, kes oma erakordsel teekonnal päevikut pidas. See on eelkõige tema lugu.Ajakirjanik Rain Kooli abiga haaravaks raamatuks vormitud jutustus räägib piraatidevastasest võitlusest ja petturfirmast, kirevast ja kaootilisest Indiast, erinevate komberuumide põrkumisest ning inimelu haprusest. Vangipõlve kirjeldav päevik sisaldab nii teravaid tähelepanekuid, ränki olukirjeldusi, frustratsiooni kui ka pisarateni naerma panevat koomikat. Ennekõike aga räägib see raamat inimese võimest saatuse dramaatilistes keerdkäikudes muutuda ja leida arengutee ka kõige rängemates proovilepanekutes.

Mälu on nagu kaev: kui oled väike, püüab kaitseingel hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. Ega sa palju olnule ei mõtle, sest tähtis on, mis tuleb. Kui vanaks saad, hakkad ikka sagedamini ise piiluma kaevu, tahad näha sügavuses peegelduvaid pilte… Aga nüüd ei ole need ainult pildid minevikust, vaid seal on koos olnu ja praegune ja see, mis seal taustal – näed oma lapsenägu ja praegust kortsulist, ja pilvi sõudmas nende taga… Ja üle kõige on virvendus – kõik, mis seal näed, ei ole päriselt see, mis oli või see, mis teiste meelest oli. Vaataja näeb seal muutuvat ennast ja muutuvat taevast. Nii et kui püüad kirjutada üles mälu järgi seda, mis olnud, tuleb välja see, mis mälu sulle ette ütleb – ainult sinule.Ei õnnestunud need loodki siin nii, nagu kirjutama hakates lihtsameelselt ette kujutasin – ei õnnestunud kirja panna ainult mälupilte: kui tahtsin kirjutada pikast nahkmantlist, pidin sinna juurde lisama natuke 1953. aasta märtsist ja Stalini surmast, et oleks arusaadav, mida ütleb mulle pikk nahkmantel… Niimoodi põimusid ajad, kohad ja sündmused, ulatudes tsaariajast tänasesse päeva.Mari Saat

MIKS MA SEDA TEGIN? Tõepoolest, miks? Kas ma tõesti arvasin, et keegi tahab üksipulgi teada, kuidas ma oma elukest elanud olen?Esialgu ei arvanud. Aga kui ma hakkasin ajaviiteks Facebookis kirjutama, esmalt sellest, mida ma olin lugenud või mida ma miskist asjast arvan, hiljem aga ka omaenda meenutusi ammustest aegadest, siis hakkasid inimesed kommentaarides küsima, miks ma oma mälestusi raamatusse ei vormi. Et nad tahaksid kangesti neid lugeda ning mõni väitis isegi, et ta oleks valmis sellise raamatu endale ostma. Algul ma ei võtnud seda tõsiselt, aga kui küsijatest sai juba väiksemat sorti koor ja kirjastajadki hakkasid uurima, kas nad võiksid seda olematut raamatut avaldama asuda, siis mõtlesin, et tõepoolest, miks mitte!Aeg on kopp maasse lüüa ja mõned lahedamad lood aegade hämarusest välja kaevata. Sest olgem ausad, pulli on ikka saanud, ja miks mitte seda üheskoos meenutada!OLAV OSOLIN

Miks just raamat? 40. sünnipäeva puhul korraldas Peeter Volkonski Illegaardi kohvikus näituse “Minu ja minu sõprade asjad”, mis on nüüdseks unustusehõlma vajunud. 50. sünnipäeva puhul korraldas ta Vanemuise kontserdimajas kontserdi, mis jäi tehnilise apsu pärast linti võtmata. Niisiis mõtles ta, et 55.sünnipäeva puhul võiks olla raamat, sest raamat jääb kusagil ikka alles, näiteks Ameerika Ühendriikide Kongressi Raamatukogus, kus on tallel isegi kõik “Harju Elu” numbrid. Miks selline pealkiri? Peeter Volkonski sobras vanades paberites, leidis mõne loo, mis kunagi ammu isegi avaldatud, mõne, mida kunagi esitatud ja mõne, millest ta isegi ei aimanud, et see veel alles on. Seejärel istus ta tugitooli, kirjutas ruudulisse kaustikusse mõne pildi juurde ja pani kõik kokku. Sai paras kompott. Ja kuna kõike selle komponente ühendavad kaaned, siis ei mõistnud ta paremat pealkirja välja mõelda, kui selle raamatu rahvusvaheline number.

Fanatismist, rahast ja ambitsioonidest rikutud maailmas liiguvad ringi endised natsid, Mossadi agendid, rahaahned naised ja operetidiktaatorid.Josef Mengele – endine Auschwitzi koonduslaagri arst, keda hüüti Surmaingliks – saabub Argentinasse 1949. aastal. Varjates end erinevate pseudonüümide taha, mõtleb endine arst-piinaja alustada Buenos Aireses uut elu. Peróni Argentina võtab nii tema kui ka mitu teist endist natsi-Saksamaa kõrget poliitikut ja sõjaväelast lahkelt vastu. Ent jälitamine algab taas ja SS-i arst peab põgenema Paraguaysse, sealt Brasiiliasse. Ta eksleb ühest peidukohast teise, maskeeritult ja kabuhirmus, ta ei leia enam iial rahu … kuni oma salapärase surmani ookeanikaldal 1979. aastal.Kuidas pääses üks enim jahitud natsikurjategijaid kolmekümne aasta jooksul tihedast võrgust läbi? Teie ees on Josef Mengele dantelik Lõuna-Ameerika odüsseia, tõsieluline romaan tema sõjajärgsest põgenemisest.Josef Mengele (16. märts 1911 Günzburg – 7. veebruar 1979 Bertioga, Brasiilia) oli saksa arst. Teise maailmasõja ajal juhtis Auschwitzi surmalaagris laborit, kus korraldas võikaid rassistlikke ja pseudoteaduslikke katseid.1935 kaitses filosoofiadoktori kraadi Münchenis (diplomitöö „Nelja rassigrupi alaluuosade rassimorfoloogiline uurimus“). 1936 sooritas arstiteaduskonna riigieksamid.1937. aastast töötas Frankfurdis pärilikkuse, bioloogia ja rassipuhtuse instituudis professor Otmar vabahärra von Verschueri (1896–1969) juures. 1938 kaitses teistkordselt doktorikraadi. Seoses Mengeli kuritegudega Auschwitzi koonduslaagris tunnistati tema mõlemad doktorikraadid 1960. aastatel kehtetuks.1938 sai temast Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei ja SS-i liige.1940–42 teenis sõjaväemeedikuna Relva-SS-is, alguses Prantsusmaal ning seejärel Nõukogude Liidu okupeeritud territooriumil.1942 autasustati teda esimese klassi raudristiga, kui oli vaenlase tule all olevast tankist kaht haavatud sõdurit välja tirides ise haavata saanud.1943. aasta mais määrati ta meditsiiniohvitseriks Birkenausse, Auschwitzi surmalaagrisse.1945. aasta jaanuaris põgenes Mengele Auschwitzist ja vahistati liitlasvägede poolt USA tsoonis, kuid vabastati juuli lõpus.1945–49 töötas Baieris tallimehena, kasutas valenime Fritz Ullman, hiljem Fritz Hollmann. Nürnbergi protsessil tema üle kohut ei mõistetud. Teda peeti surnuks, tema perekond väitis, et Mengele on idarindel kadunuks jäänud.1949 lahkus Itaaliasse, kus sai valepassi Helmut Gregori nimele ja seejärel Punase Risti põgenikupassi, mis andis talle õiguse sõita mistahes riiki.20. juunil 1949 saabub Mengele Buenos Airesesse.1958 alustati anonüümkirja alusel perekond Mengele vastu suunatud uurimist.1959 andis Freiburgi prokuratuur välja Josef Mengele vahistamismääruse. Samal aastal põgenes Mengele Paraguaysse, kus sai kodakondsuse Jose Mengele nimele.1960. aasta oktoobris põgenes Mengele Brasiiliasse, kasutades Peter Hochbichleri nimele välja antud dokumente.1979 tabas teda Brasiilias Bertiogas meres ujudes rabandus ja ta uppus. Mengele maeti 8. veebruaril 1979 Wolfgang Gerhardi nime all.Mengele üle mõisteti 1985. aastal Jerusalemmas postuumselt kohut.Prantsuse ajaloolase ja kirjaniku Olivier Guezi tõsieluline romaan Josef Mengele sõjajärgsest põgenemisest põhineb arvukatel uurimustel ja viimastel aastatel avalikkuse ette jõudnud arhiivimaterjalidel. Romaan pälvis 2017. aastal Renaudot’ auhinna. Olivier Guez on kirjutanud muu hulgas romaanid „Uskumatu tagasipöördumine, juutide lugu Saksamaal alates 1945. aastast“, „Ülistus kadumisele“ ja „Jacques Koskase revolutsioonid“. 2016. aastal pälvis ta Saksamaal auhinna parima stsenaariumi eest filmile „Fritz Bauer, saksa kangelane“.