Книги, похожие на «Anna Haava, Rist-lained»

Aastad mööduvad kiiresti, seda teavad kõik. Vahel on aga nii mõnus minna ajas veidike tagasi, kas siis oma noorpõlve või lapseikka, et meenutada, kuidas oli elu siis, kui meie Eesti oli veel osake suurest liidust ja aegadest, mil Eestist sai taas vabariik. Ka tol ajal elasid inimesed oma elu – tegid tööd, armastasid ja armukadetsesid.... Midagi tolleaegset ei ole uus tänapäevalgi – seda kinnitavad neist aegadest jutustavad, kergelt humoorikad, aastate jooksul kirjutatud lood. „Aegu ammuseid“ on Jüri v. Graubergi ja Monika Rahuoja-Vidmani neljas ühiselt kirjutatud raamat, kuid pole mingil moel seotud nende kirjutatud triloogiaga „Viirus“-“Tõbised“-“Ravi“.

Reklaamiagentuuris töötav Klara Vinter oli enda meelest edukas, sest miks muidu teda jälgiti ja kadestati. Kes ta oma sisemiselt olemuselt oli, mida tegelikult oskas või tahtis, sellest polnud ta sõpradel ja tuttavatel aimugi ja keda see ikka huvitas, kui see talle endalegi midagi ei tähendanud. Oluline oli sära tema ümber ja info, mida ta oma ekraanile paiskas. Klara oli veendunud, et kui ta ei saanud reaalselt olla selline, nagu tahtis, lõi ta endast sotsiaalmeedias profiili, mis oli nii täiuslik, et ta hakkas ka ise uskuma, et ongi selline. Hiljuti maalt linna tulnud noorel ehitajal Voldemar Paimanil polnud midagi peale oma kutseoskuste. Ta oli oma meelest küll juba üht-teist elult õppinud, et olla arukas ja tark või siis vähemalt püüdlik ja teadlik, kuid oli asju ja olukordi, mis jäid ilmselt elu lõpuni selgusetuks.
Alati võib leida põhjenduse, miks me midagi teeme või tegemata jätame, eriti veel siis, kui ollakse noor – kõik on ju tõlgendamise küsimus. Kui inimene ei suuda või ei oska ise otsustada, siis on väga hea, kui leidub mõni sõnumitooja, kes lihtsalt tuleb ja ütleb, kuidas ellu jääda, kuhu edasi minna, või siis mil moel lihtsalt õnnelik olla.

Anton Tšehhovi 1888. aastal ilmunud novell.