Книги, похожие на «Mats Strandberg, Ring I»

"Will Hurley on Dublini elitaarse St. John'si kolledži nägus ja sarmikas tudeng – ja ühtlasi sarimõrvar, kes uputab oma ohvrid Grand Canali mudastesse vetesse. Vaid 19-aastasele Willile mõistetakse eluaegne vanglakaristus ja ta lukustatakse psühhiaatriahaiglasse.Väikelinna tüdruk Alison Smith tuleb koos parima sõbra Liziga Dublinisse õppima ja armub Willi, kuid õnnelik ja piduderohke tudengielu ei kesta kaua. Liz leitakse kanalist – ja Kanalimõrtsukaks osutub poiss, kelle kõrval ta hommikuti ärkas. Alison tõmbab oma senisele elule kriipsu peale, kolib Hollandisse ega tõsta enam jalgagi Iirimaale.Aastaid hiljem koputavad Alisoni uksele Garda uurijad teatega, et kanalist on leitud järjekordne laip. Ikka veel luku taga istuv Will lubab anda kasulikku infot, kuid nõustub rääkima üksnes Alisoniga. Vastumeelselt nõusse jäädes satub noor naine valede keerisesse, mis pöörab pea peale tema senised arusaamad ning ähvardab lõpuks uputada ka teda ennast. Catherine Ryan Howard (1982) on iiri kirjanik ja elab Dublinis. 2019. aastal lisas Guardian „Valetaja tüdruku“ 50 silmapaistvaima naisautori kirjutatud kriminaalromaani nimekirja. Will Hurley on Dublini elitaarse St. John'si kolledži nägus ja sarmikas tudeng – ja ühtlasi sarimõrvar, kes uputab oma ohvrid Grand Canali mudastesse vetesse. Vaid 19-aastasele Willile mõistetakse eluaegne vanglakaristus ja ta lukustatakse psühhiaatriahaiglasse.Väikelinna tüdruk Alison Smith tuleb koos parima sõbra Liziga Dublinisse õppima ja armub Willi, kuid õnnelik ja piduderohke tudengielu ei kesta kaua. Liz leitakse kanalist – ja Kanalimõrtsukaks osutub poiss, kelle kõrval ta hommikuti ärkas. Alison tõmbab oma senisele elule kriipsu peale, kolib Hollandisse ega tõsta enam jalgagi Iirimaale.Aastaid hiljem koputavad Alisoni uksele Garda uurijad teatega, et kanalist on leitud järjekordne laip. Ikka veel luku taga istuv Will lubab anda kasulikku infot, kuid nõustub rääkima üksnes Alisoniga. Vastumeelselt nõusse jäädes satub noor naine valede keerisesse, mis pöörab pea peale tema senised arusaamad ning ähvardab lõpuks uputada ka teda ennast. Catherine Ryan Howard (1982) on iiri kirjanik ja elab Dublinis. 2019. aastal lisas Guardian „Valetaja tüdruku“ 50 silmapaistvaima naisautori kirjutatud kriminaalromaani nimekirja. "

Tom ja Karin ootavad oma esimest last, kui Karin äkki haigestub ja haiglasse satub. Laps aidatakse keisrilõikega ilmale. Nagu painajalikus unenäos jookseb Tom haigla all kulgevate tunnelite kaudu intensiivraviosakonna ja vastsündinute osakonna vahet – elu ja surma vahet.Ta naaseb koju lapsega, aga ilma Karinita, ootamatust kaotusest vapustatuna. Mõni kuu hiljem sureb ka Tomi isa, kellega pojal on kogu elu olnud keerulised suhted.„Igal hetkel oleme veel elus” on valus ja ilus lugu armastusest ja surmast, isadusest ja hetkhaaval elatavast elust. Ka siis, kui pinev olevikulugu surmast võtab tempo maha, rändab ajas tagasi ja hakkab kokku panema mosaiikpilti Tomi ja Karini ühisest elust, säilib terav reaalajatunne. Tasapisi hakkab lugeja aru saama, kuidas Tomi ja Karini armastus välja kujunes, ja mõistab, et see lugu ei räägi ainult vapustusest ja leinast, vaid eelkõige räägib see elust.Malmquisti keel on täpne, ta hoidub ülespuhutud väljenditest. Teose muudab eriti haaravaks autori oskus kasutada kirjutades osavalt tempomuutust, tormates kord raevuka hooga ning siis peatudes ja kirjeldada mingit väikest, kuid olulist detaili. Ta teeb seda tasakaalustatult, oma isikupärases rütmis, hoides lugejat haardes, kuni viimane lehekülg on loetud, ega lase ka siis päriselt lahti. See lugu jääb väga kauaks meelde.Tom Malmquist (snd 1978) on luuletaja ja muusik. Rahvusvaheliselt menukas autobiograafiline romaan „Igal hetkel oleme veel elus” on tema esimene proosateos, mis pälvis Rootsis Dagens Nyheteri kultuuriauhinna ja Karin Boye kirjandusauhinna ning kandideeris 2016. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale.

Jumala juurde„Sa oled eelmises elus Indias elanud!“ – Niisugust nalja tegi ema terve mu lapsepõlve. Ma istusin palju põrandal, istun siiani. Ja ma ei jätnud vahele ühtegi meie kolhoosi kino filmi, mille tegevus toimus seal värvilisel ja hullul laulude-tantsude maal.Samas tuli India mu pärisellu täiesti ootamatult, võiks isegi öelda, et seletamatute imede näol. Mismoodi täpselt, seda saab lugeda „Kas süda on ümmargune?“ teisest osast. Siinne raamat leiab peategelase Mumbai lennujaamast. Pärast seda tuleb kõike, nagu ühes tõelises India filmis: õppimised, unistused, armumised, lootused, pettumised, pettused, Inglismaa, haigestumine… Ka otsus mitte tagasi minna…„Vahel oled sa valitud oma teele, ja sa ei saa ise teisiti valida,“ ütleb üks tark kõrvalseisja. Nii ma lähengi Indiasse tagasi.Ja juhtub veel igasuguseid uskumatuid lugusid, just selliseid, mille kohta ei oska öelda muud, kui et „võimalikud vaid Indias“. Need lood keerlevad mu sees nagu kaleidoskoop, üheks hetkeks peatab miski aja, ma näen pilti korraks silme ees, ja siis keerleb kaleidoskoop edasi. Tuleb hoopis Venemaa, Setomaa, õigeusu klooster, oma talu. Tuleb tõdemus sellest, et kõik teed viivad jumala juurde, sest kõik teed viivad iseenda sisse.

Ehitusplatsilt leitakse skelett. Ajakirjanik Kate Waters (lugejale tuntud F. Bartoni romaanist „Lesk“), hakkab selle aastakümneid tagasi juhtunud looga tegelema algul igavusest, siis aga kisub see teda järjest enam endasse, kunagi elatud eludesse ja paneb küsima, kas kõiki saladusi on vaja paljastada.Aga lapse lugu vajab jutustamist.