Книги, похожие на «Grupp autoreid, Riigikogu Toimetised 26»

Investeerimise ja rikkaks saamise käsiraamat.Tegemist on praktilise käsiraamatuga, kuidas planeerida oma rahaasju, kuidas investeerida ja luua endale passiivne sissetulek läbi intressi, üüri ja dividenditulu. Samas on raamat kirjutatud jutustavas formaadis ja seal on palju Eestist pärit näiteid reaalsete tehingute kohta.

“Rikkaks Saamise Õpik” on jagatud kolmeks osaks:Esimeses osas räägime lahti, mis üldse rikkus on, kuidas seda mõõta, kuidas rahalisi eesmärke seada ja kuidas oma progressi jälgida. Selle tulemuseks peaks olema täpne teadmine, kus Sa rahalises mõttes hetkel oled ja kuhu välja tahad jõuda.Teises osas räägime rikkaks saamise mudeli kõige tähtsamast tegurist ehk säästmisest. Kui pole sääste, pole ka võimalik rikkaks saada, nii lihtne see ongi! Ühtlasi vaatame üle kuidas võlgadest lahti saada ja kuidas vajadusel sissetulekuid suurendada. Samuti saad ideid, kuidas saada edukaks ettevõtjaks. Minu eesmärk on, et selle osa lõpuks otsustad Sa liituda 50% klubiga ja oma (ning ka oma järeltulijate!) elu igaveseks muuta.Kolmandas osas räägime lõpuks investeerimisest ja sellest, kuidas luua endale passiivset sissetulekut ja rahalist vabadust. Vaatame põhjalikumalt dividendiaktsiaid, laenude andmist ja üürikinnisvara, põgusalt ka väärismetalle, metsa ja põllumaad. Selle osa eesmärk on anda Sulle konkreetsed tööriistad oma rahaliste eesmärkide saavutamisel. Õpid kasutama Bondora ja Omaraha teenuseid ning Airbnb abil oma korterit välja üürima. Lisaks teooriale olen siia kogunud palju näiteid tegelike tehingute kohta. Analüüsime mitmeid aktsia ja laenutehinguid ning vaatame põhjalikult läbi kümme reaalselt toimunud kinnisvaratehingut. Targad õpivad teiste vigadest ja nii on Sinul hea võimalus veidi kooliraha kokku hoida!

Kuidas kõigest viie päevaga lahendada suuri probleeme ja proovida läbi uusi ideid

Business Book Awards 2020 – rahvusvahelise äriraamatu kategooria nominent.Legendaarne turundusguru Carlos Gil on veendunud, et turundus on surnud. Seda vähemalt kujul, mida siiani teadsime. Kuigi tegu pole enam ülearu värske uudisega, on see ometigi paljudest turundajatest vaikselt mööda libisenud. Enamus kasutab ju sotsiaalmeediat jätkuvalt selleks, et teha samu vanu vigu – pigem rääkida kui kuulata, reklaamida kui õpetada, koguda jälgijaid selmet kogemusi ja kogukondi luua. Läbi on ajad, mil kampaania edukust määras kopsakas eelarve, mida teles ja paberlehes laiaks lüüa. Nüüd oled võitjate poolel siis, kui sotsiaalmeedias vadistavad sinu tootest sinu sihtgrupi sõbrad – tänane tarbija tahab suhelda, protsessis osaleda, mitte aga kuulekalt müügijutule alluda. Sinu tootest peab saama tema sõber, kellega suhelda. Päris nägu, kes seob brändi inimesega ja veenab teda konkurendi kraami asemel just sinu oma kassast läbi piiksutama. LinkedIn, Winn-Dixie, Save-A-Lot, BMC Software – need on kõigest mõned gigandid, kelle sotsiaalmeedia strateegiaid on Gil rohkem kui kümne aasta jooksul edukalt vedanud. Mustkunstniku kombel tõmbab ta kõnekaid näiteid kui küülikuid oma kübarast, et demonstreerida sotsiaalmeedia tegelikku võimsust ning viise, kuidas sellest kõigest oivalist kasu lõigata. 232 lk

Kasiinos võidab alati maja, hipodroomil kihlveokontor. Investeerimisega on lugu sama, leiab „Aruka investori taskuraamatu“ autor John C. Bogle. Ta on veendunud, et aktsiaturgudel on võitjaks finantskrupjeed ning kaotajaks investorid.1974. aastal Vanguardi ja 1975. aastal maailma esimese indeksifondi asutanud Bogle leiab, et kui vähendada aktsiatega kauplemise osakaalu, suureneb märgatavalt võimalus teenida õiglast osa turu tootlusest. Oma sõnade kinnituseks toob ta uuringu, mille kohaselt kauples aastatel 1990–1996 kõige aktiivsem viiendik oma aktsiaportfelli läbi kiirusega üle 21% kuus. 17,9% suuruse aastatootluse juures tekitas see ligi 6,5% ulatuses tehingukulusid, mis tegi aastatootluseks kõigest 11,4% ehk vaid kaks kolmandikku turu tootlusest.Ligemale veerandsaja aasta jooksul, mis on möödunud autori esimese raamatu avaldamisest, on indeksifondid, mille varad on kasvanud 168 korda, end igati kehtestanud. Ainuüksi viimasel kümnendil on investorid lisanud aktsiaindeksifondidesse 2,1 triljonit ja võtnud aktiivselt juhitud aktsiafondidest välja üle 900 miljardi dollari. See tohutu, kolme triljoni dollariline pööre investorite eelistustes ei tähenda midagi vähemat kui investeerimisrevolutsiooni.Bogle keskendubki oma raamatus sellele, miks ja kuidas lõpetada viimastel aastakümnetel ligi 565 miljardit dollarit aastas enda taskusse pistnud krupjeede nuumamine. Kuid juttu tuleb paljust muustki kui vaid indeksifondidest, investeerimiskuludest ning sellest, miks pikaajaline investeerimine annab märksa paremaid tulemusi kui lühiajaline spekulatsioon. Bogle ise seadis raamatu eesmärgiks muuta lugeja arusaama investeerimisest laiemalt. Ja nii räägibki ta lisaks finantsturu toimeloogikale ka näiteks diversifitseerimise kasulikkusest ning ohtudest, mis on seotud üksnes fondi minevikutootlusele lootma jäämisega või keskmise juurde tagasipöördumise põhimõtte eiramisega.Massachusettsi tehnoloogiainstituudi kunagine professor Paul Samuelson ütles kord oma kõnes järgnevat: „John Bogle’i esimese indeksifondi loomine oli võrdväärne ratta, tähestiku ning veini ja juustu leiutamisega.” Need meie elus nii hädavajalikud nähtused on ajaproovile kenasti vastu pidanud. Sama juhtub ka traditsioonilise indeksifondiga, on Bogle oma raamatus veendunud.