Книги, похожие на «Pjotr Semjonov-Tjan-Šanski, Reis Tjan-Šani»

Kolme Iisraeli-aasta jooksul jõudsin elada religioosses juudi peres, õppida heebrea keelt ja muusikat ning kohtuda tõesti omapäraste inimestega, kelle hulka sattusid poliitajaloolane, sabatihommikused „joodikud“, ministrid, araablastest aednikud, professorid, psühholoogid… Katsusin mõista iidsete kommete tausta ja üritasin tõlkida sabatit eesti keelde. Avastasin ka neid vaatamisväärsusi, millest turist aimu ei saa.Iisraellaste seas võib nõutult kõrvaltvaatajaks jääda või saada hingelt aina rikkamaks. Või jõuda seisukohale, et selle maa inimesed on põikpäised, kuid targad ja südamlikud. Kolme aabrahamliku usundi – judaismi, kristluse ja islami – ristumispunkt Jeruusalemm, mida võib õigusega pidada maailma nabaks, sai mulle koduseks ja armsaks. Tõin Iisraeli ka Eestisse kaasa: heebrea keelt kuulen ja õpin edasi, juudi kultuurist räägib meiegi raadio ning mul on alles head lõunamaa sõbrad.

Jah, ma tean, mu lugu kõlab kui muinasjutt või klišee. Tutvun Kreekas Vladimirosega, kes elab ja töötab Küprosel. Me abiellume ja ma kolin koos temaga sellele imelisele palmisaarele uut elu alustama. Siin õpin nautima mereandide suussulavat maitset ja küproslaste lemmikjooki jääkohvi. Töötan erinevates kohtades, otsin enda ellu rohkem kunsti ja püüan seda ka lõuendile saada. Minu siinne kodulinn on Limassol, kuid üritan võimalikult palju avastada kogu saart – maalilisi mägikülasid, pealinna ja Põhja-Küprosel asuvat Türgi-poolt. Nüüdseks olen siin elanud juba üle seitsme aasta.Sellesse võrratusse Vahemere saareriiki on väga kerge armuda. Küprosel on omapärane, mõrkjalt magus lõhn – veidike kaneeli ja värsket kohvi, mõni õitsev igihaljas taim, natuke jasmiini, äsja niidetud muru. Mind ootab siin ees sooja südamega rahvusvaheline seltskond. Kohalikud on rõõmsameelsed, muretud ja külalislahked ning vahel kimbutavat koduigatsust peletavad armastuse hõng, päikeselised päevad ja maitsev toit.

Ühel päeval tuleb eesti mehel Jüril Ugandas vabatahtlikku tööd tehes mõte avada selle pealinnas Kampalas kohvik, mis pakub tööd kohalikele erivajadustega noortele. Muidu rahulikus ja sõbralikus riigis on töötus üüratu ning puudega inimestel tööturule siseneda peaaegu võimatu. Mõeldud-tehtud. Kogume Eestist annetustena kokku vajaliku raha ning mina lähen Ugandasse plaani ellu viima. Arengumaade probleeme saab meie meelest kõige paremini lahendada inimestele võimalusi luues – andes neile õnge, mitte lihtsalt kala.Pidevad hoiatused, et inimesi ei tohi usaldada, kohalike raske elu, närvekõditav liiklus ning mulle külge kleebitud muzungu- ehk valge inimese staatus panevad linna eksinud võõra kannatuse proovile. Peale harjumatu keskkonna ohustavad kohvikuprojekti õnnestumist ka rahaprobleemid, piiratud aeg ning harilikud äririskid. Üsna pea aga selgub, et õige suhtumisega on välismaalasel Kampalas asju ajada siiski võimalik ning positiivselt ja paindlikult lähenedes võib elu Ugandas olla lõputu üllatusi täis seiklus, mida saadab kohalike rõkkav naer ja stressivaba ellusuhtumine. Kuid kas sellest piisab, et eriline projekt ka edukalt käima lükata?

Jahtlaev Lennuk purjetas ümber maailma aastatel 1999-2001. See oli esimene purjekas, mis alustas ja lõpetas oma ümbermaailmareisi Tallinnas. Pooleteist aasta jooksul seilati ümber Hoorni ja Hea Lootuse neemede, saadi torme Atlandi ja Vaiksel ookeanil, hulbiti palaval Lõunamerel ja jäätunud Põhjamerel. Reisi kümnendaks aastapäevaks on ilmunud täiendatud trükk Tiit Pruuli raamatust „Eesti lipp ümber palli“, kus tuuakse ära paljude meeskonnaliikmete (Kaido Kama, Mart Saarsoo, Indrek Tarand jt) meenutusi sellest raskest reisist.

Aleksander Kaasiku poliitiliste ja ajalooliste teravikega reisikiri on autosõidust Valge mere äärde. Pilk looduse ning kurjuse armastajatest. Kunstilised fotod ja aktiivsed lingid teevad Karjala virtuaalsemaks. Russofoobidele pole soovitatav. Autori eelmine raamat „Vabaduse mõtteis endisel Nõukogudemaal” oli pildi- ja ajaloohuvilistele sõidust Musta mere veerde.