Книги, похожие на «James Cook, Reis lõunapoolusele ja ümber maailma»

Mis koht see on, kuhu alati tagasi igatsed? Kus tunned end turvaliselt, kus tunned ennast ära? Kui sind seal ei ole, siis oled justkui poolik? See ehk ongi kodu.Ka meil on kodu, kuhu me kogu aeg kibeleme. Ainult et meie kodu ei ole ühe- või mitmekorruselises või üleüldse majas. Meie kodu on teineteise juures. Me oleme kodus siis, kui me oleme koos.Siia raamatusse on kogutud kirjad meie kodust aastatel 2013–2015, rännakutelt ümber maakera. Saatsime kirju kallitele inimestele ja kirjutasime neile sellest, mis on kodu ja kus on kodu. Kirjutasime koos ja eraldi, ka teineteisele. See on mõtete, teadmiste ja armastuse raamat.

Võta üks imekaunis, ent hüsteeriline prantsuse naine, lisa tema sihikindel mees, nende kaks väikelast, maamaja ja vastutustundetu kulutamine, ning raputa abielulahutuseni. Lisa valge part, Ida-Euroopa lapsehoidjad, törts lavendlilikööri ja gramm safranit, sada meetrit saia ja tuhat liitrit veini ning jäta hauduma. Sega hulka lahkunud kirjanikke-kunstnikke, randevuud šarmantse fotograafi ja näitlejaga, võilillemoos, talisuplus endise kihlatuga ja punases kampsunis krahv. Lisa üks palverännak, vanaisa viimased pulmad, ülbed kelnerid, põsesuudlused ja tervistav seks. Klopi hulka meesstripparitega kodukanad, flambeeritud banaan, hõrk hobuseliha ning lase käärida. Viimaks lisa mitu peatäit pisaraid, kaks karmi kõhugrippi, mõned märtrid ja okassiga, vanad gaasiarved ja kaaviar, ning küpseta, kuni koorik on kuldne. Raputa peale perenaise armukesed ja mõni pohmell, tuvide tulistamine ja Riviera sumedad ööd. Kaunista elu armastusega ja, voilà!Eia Uus

Kui Istanbul oleks inimene, oleks ta suur, kõhukas, hiljuti taasrikastunud, ülimalt intensiivne ja kohati pealetükkiv mees. Mõne nurga alt tunduks tema šarmantne profiil ilus, lausa naiselike joontega, kuid teisel pool oleks mitu koledat karvadega sünnimärki. Vahel oleks ta mahe ja tüüne, vahel valjuhäälne ja tüütu. Ta oleks inimene, keda sa kas armastad või vihkad, kuid kes ei jäta sind iial ükskõikseks.Mõte, et mina, võrdõiguslane ning pühendunud tele- ja turundustöötaja, koliksin elukaaslase karjääri tuules Istanbuli, ei mahtunud algul mu maailmapilti. Mida ma seal tegema hakkan? Kas suudan keelt oskamata ja kohalikke olusid tundmata leida sobivat tööd? Lisaks, tunnistan ausalt, oli mul Türgi ja türklaste suhtes hulk eelarvamusi.Nüüd tean, et tegin ainuõige otsuse. Me oleme siin olnud väga õnnelikud. Töid ja tegevusi jätkub ning varsti on mul ka türgi keel täielikult suus. Istanbulis elatud aastad on laiendanud mu silmaringi ning kasvatanud sümpaatiat islami kultuuri ja siinse rahva vastu. Olen alati soovinud endale kirjut, seikluste ja väljakutsetega elu. Tänan Istanbuli, sest ta on mulle seda heldelt pakkunud.Hille Hanso

Woody Alleni tegelane ütleb 1979. aastal filmis „Manhattan“ New Yorgi kohta: „See on lihtsalt suurepärane linn (ja mul on ükskõik, mida keegi teine sellest arvab).“Ma olen temaga täiesti nõus. Esimene kokkupuude oli mul New Yorgiga 15aastaselt. Kõledas pimedas detsembris, aga ma tahtsin kohe siia tagasi tulla. Tulingi, lugematuid kordi. Eemaldusin moemaailmast ja kombin uue hooga tärkavat mitmekihilist filmielu. Nüüd jookseb kuues aasta, kui olen ennast siia päriselt sisse seadnud ja see linn ei tundu enam hõlmamatu. Küll aga pole lootustki teda taltsutada ja enda omaks teha.New York on minust kõvasti naiivsust välja peksnud ja mitu kaitsekihti peale kasvatanud. On päevi, kui pean ennast kõvasti kokku võtma, et ta oma kiiruse ja meeletu energiaga mind maha ei murraks. Aga paradoksaalsel kombel on see mind veel suuremalt unistama õpetanud. Ja niikaua, kui see vana võrgutaja mind üha edasi innustab, ma siit lahkuda ei kavatse.

Oli 2003. aasta. Põhjamaa serval pesitsevas väikeses Eestis puhusid muutuste tuuled: tuli otsustada, kas liituda Euroopa rahvastega. Kohale oli jõudnud ka tarbimishulluse ja kinnisvarapalaviku torm. Skandinaavia rahameeste toel tõotas see tõmmata lina üle sotsialistliku majanduse laiba ning muuta kõik säravaks ja uueks. Sellal, kui Eesti vaagis oma tulevikku sädeleva lääne vastse liikmena, maadlesin mina enda saatusega. Põhja-Euroopa oli mind peibutanud kalliskiviliku veetlusega, ent nüüd pidin tegelema tehtud otsuse tagajärgedega. Olin kui kits kahe heinakuhja vahel: mind sikutasid edasi-tagasi mu suure ameerika-itaalia perekonna vajadused ja maa, mille „metsarahvaga” oli keeruline sõbruneda. Päevad kahanesid rusuvalt lühikeseks ja asendusid põhjamaiste öödega ning mu peas kestis tormiline vaidlus saatuse ja vaba tahte vahel. Olin 23, värske abikaasa, peatne isa. Kas seda kõike olingi ma tahtnud? Justin Petrone