Книги, похожие на «James Cook, Reis lõunapoolusele ja ümber maailma»

Saapa hiilgeajad jäävad mägede taha. Praegu on ta kulunud eksponaat vabaõhumuuseumis: saabast pitsitab tööpuudus, konts on vajunud korruptsiooni- ja bürokraatiamülkasse, kanna peale on astunud maffia ja ninast immitsevad sisse roiskuma läinud laenud. Saabas astub aga kindlalt edasi. Ta on läbi imbunud ajaloost ja kultuurist, sääres punnitab tootmis- ja turismiettevõtete kindel kasum ning augud tallal on vaid fenomen, mida firmamärgiks pidada.Kummalisi kontraste kohtab Itaalias igal sammul. Saapamaa on ühekorraga nii vaene kui ka glamuurne, ilus ja inetu, magus ja mõru! Koos sõbrannaga põhjast lõunani reisides mõistan, et riiki valitseval kaosel on oma korrapära ning sellele annab kuju vaid Itaaliale omane harmoonia. Seal teatakse, et elu suurimad väärtused on inimesed ja hästi veedetud aeg ühes hea toidu ja veiniga. Itaallaste vahetu suhtlus ja elustiil kutsuvad mind tagasi ning nõnda jätkan oma elu- ja ülikooliteed kodust kaugel Apenniini poolsaarel.Niiviisi õpin tundma Saapamaa keerulist mosaiiki ja iseenda uut emotsionaalsemat versiooni.

Mida tähendab olla tänapäeval indiaanlane? Päriselt, mitte mängult. Mängus jooksevad indiaanlased, suled peas, põlislaanes ringi ja peavad jahti. Päris toba indiaanlastel ei ole aga ei uhkeid rüüsid, sulekroone ega šamaanivõimeid. Nad elavad Argentina ja Paraguay piiril ning neid pole kellegi jaoks olemas. Nagu ka ülejäänud kaht miljonit Argentina indiaanlast.Toba on porine kvartal ilmetus piirilinnas. See on paik, kus loojangutaevas kumab tossavate prügikastide kohal vikerkaarevärvides. See on paik, kus laste säravad šokolaadisilmad ja kavalad muiged hetkega hingetuks võtavad.Pidin minema Lõuna-Ameerika unustatud väikelinna vabatahtlikuks, et taasavastada rõõm, millega lapsed maailma vaatavad. Toba on minu jaoks imedeilm, kus trööstitu reaalsus ligimesearmastuse maagiast kunagi jagu ei saa. Elu Tobas õpetab, et päris indiaanlaseks olemine ei tähenda sulgi ja püstkodasid, vaid kogukonda, koostööd ja jagamist.Mirjam Johannes

„See on käsk ja sinu arvamus ei loe siin mitte midagi,” on Juhan resoluutne. Sellest, kuidas see öeldud on, saan ma aru, et otsus edasikaebamisele ei kuulu. Juhan tajub minu solvumist ta äkilise avalduse peale ja lisab: „Sa saad ju aru küll, et firma ei saa endale seda riski võtta, et me siit elusana ei lahku.” „Püha taevas! Kas nad tahavad meid tappa?” „Minu Guatemala“ autorist Kaja Kahust saab kauges Kesk-Ameerika riigis koduperenaine abikaasa Juhani töökohustuste tõttu. Mehe positsioon rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja Guatemala kõrge kuritegevus seavad paika turvanõuded ka ülejäänud perekonnale – kaks aastat igapäevaelu, olgu selleks siis keeletunnid, turul- või kohvikuskäigud, möödub ihukaitsjate tiiva all. Esialgsest võõristusest ülesaanuna naudib autor elu uuel kodumaal ja sellele ajale tagasi vaadates peab neid aastaid elu parimateks.

Minagi olin Arkaadia teel!Odessa pole linn, vaid on isiksus. Müüt, milles kajavad anekdoodid, ooperiaariad, musketärifilmid, pätilegendid, juudi road, Must meri… Siin on vist sündinud böfstrooganov, ning igal juhul on siin sündinud Ilf ja Petrov, aga ka poeet Puškini armastus, Venemaa esimene iludusvõistlus, esimene kinostuudio ja esimene lennukitehas. Keset linna särab ooperiteater nagu ehtekarp. Selle kõrvalt viib mereni maailmakuulus Potjomkini trepp. Oma koha on leidnud Võssotski, Majakovski, Ostap Benderi ja apelsini (jah, apelsini) ausambad. Ning kõik hulkuvad kassid on paksud, sest neid toita on auasi.Odessa ei ole Ukraina ega ammugi Venemaa. Odessa elanik kannab uhkusega tiitlit odessiit, kõneleb odessa keeles ja heidab igal võimalikul juhul õhku killu kohalikku hõrku huumorit. Sünnist saati on see linn mitme kultuuri mosaiik, kuhu iga võõras on teretulnud oma värvi lisama.

Kroonikat sellest, kuidas üks soomlannast kalevitüdruk keset nõukogude propagandat varateismeliseks sirgus, siis Eestisse ära armus ning Helsingi ja Tallinna vahel pendeldama jäi.See lugu räägib Tallinna mägede võlust ja vanalinna käänulistest käikudest, gaasipliidil kärssavatest pelmeenidest ja kurgus kõrvetavatest Millimallikatest, Toompeal vaaruvatest purjus põtradest ja laulupeol poetatud pisaratest, kobadest ehitusmeestest ja täiuslikest naistest, kaitsmata kõrvadest ja Eesti Nokiast, kaugtöökontoritest ja kinnisvaraotsingutest, kärmetest eestlastest ja aeglastest soomlastest, südamesõpradest ja veebiajalehtede kommentaariumitest. Vahele mahub jutte ka võlgade tagasi nõudmisest, tõsielusarjast ja bordellist…Aga eelkõige on see lugu armastusest linna vastu, mis tegi autorist selle, kes ta praegu on.Terhi Pääskylä-Malmström on soome päritolu ajakirjanik ja tõlkija, kes on õppinud Tallinnas kohvi jooma ja unistab Soome lahe tunnelist.