Книги, похожие на «Laur Sibold, Rein Purpur. Eestlaste pöörane rännak Euroopas»

Minu Armeenia ei asu kindlasti nüüdisaegses Armeenia vabariigis. Iga välisarmeenlase Armeenia on erinevas kohas. Mõnele on see esivanemate küla kusagil Süüria, Liibanoni või Türgi aladel. Teisele on see müütiline esimese aastatuhande Armeenia suurriik, mis kulges merest mereni. Mõnele on see praegune Armeenia, kus käiakse suure raha eest hotelliaknast Ararati mäe vaadet imetlemas („Mäehind on korterihinna sees,“ tavatsetakse naljatada).Aga kus siis on minu Armeenia? Ehk on see koriandri, baklažaani ning purustatud punaste ubade ja Kreeka pähkli maitses. Võib-olla hoopis isakodus, kus vahel perega kokku saame, üksteisest üle karjume ja lõbusasti aega veedame. Võib-olla on see hoopis armeenia rahvalauluseadetes. Aus vastus on – ma ei tea. Eks ta ole üks ujuv saar, mille asukoht muutub koos mu endaga.

Amazonase vihmametsa sügavustes ei elagi rikkumata indiaanlased, vaid evangelistidest usuhullud, kes näppavad palmiokstest ehitatud kiriku generaatori jaoks bensiini, kannavad vimma veel sügavamal metsas redutavate äärmuslike katoliiklaste vastu ja panevad oma külale nimeks New York. Seal pesitseb ka näljane vanaema, kes meie püütud härgkonnad salaja nahka pistab. Igapäevaelusse toovad kohalikud mõnusat suminat sellega, et joovad end vanade naiste kääritatud süljejoogist purju ja pärast kardavad, et valged mehed tulid neilt nägusid küljest ära lõikama.Ühesõnaga, seal ikka juhtub. Ning loomulikult ümb­ritseb kogu seda sigrimigrit müstiline loodus, mis haarab endasse ja ei lase enam lahti. Olen end ninast sabani sidunud selle ägeda ja elu täis maailmaga – nüüd viin sinna seiklema ka teisi. Käesolev jutustus aga aitab ehk pigem vaimusilmas Amazonasesse rännata. Siin kaante vahel on mõned lood, mis on aset leidnud seitsme aasta jooksul, mil olen Peruu ja Kolumbia Amazonases elanud ja seigelnud.Ivo Tšetõrkin

Olen Rootsis elanud seitse aastat, alguses õpilasena, hiljem lapsehoidjana, praegu ämmaemanda ja emana. Tunneme end perega siin hästi, peame oma kodumaaks tervet Euroopa Liitu ning Stockholmgi on sisuliselt Tallinna naaberlinn.Rootsi on maailma parim riik, selles on enamik kohalikke kindlalt veendunud. On siinne ühiskond tõesti valuta sündinud ja üdini turvaline? Olen palju õppinud ja arenenud – vabanema eelarvamustest ja võõravihast, austama erinevaid vaateid, elama tervislikumalt, olema efektiivne. Mida kauem siin elan, seda enam veendun, et Rootsis käib pidev sees- ja välispidine uuendamine. Pingeid ja stressi on igapäevaelus tõepoolest vähem. On tunne, nagu oleks kodumaa laienenud ning selle nimeks on Rootsi-Eesti.Võrdõiguslikkus, mitmekultuurilisus ja kakskeelsus on teemad, millest ei saa ma oma Rootsist kirjutades üle ega ümber. Jutustan ka igapäevaelust, kuhu mahuvad peale kõige muu kinnisvaralood, töö sünnitushaiglas, laste jalgpallitrennid, meedia ja reisisoovitused.

Raamatu autor leiab, et maailma kauneim paik on Uus-Meremaa. See on saaremaailm tihedate põlismetsade, jäiste mäenõlvade, kaunite mererandade, imeilusate järvede, vahutavate jõgede ja üksildaste teedega. Rattaga, jalgsi ja hobuvankril matkas autor koos naise ja väikese tütrega selles paradiisis maakera kuklapoolel, imetledes ürgset loodust ja nautides saareelanike ääretut külalislahkust ja sõbralikkust.Dieter Kreutzkamp armastab sissetallamata radu. Ta on matkanud jalgsi, auto, mootorratta, kanuu, jalgratta, koertekelgu ja hobustega peaaegu kõikjal maailmas. Oma reisikogemustest on seikleja, fotograaf, diplomeeritud haldusjuht ja paljude maade põhjalik tundja kirjutanud praeguseks 30 raamatut.