Книги, похожие на «Eesti muinasjutt, Rebane, hunt ja jänes»

Needusest moonutatud näoga noor naine Lana oli Torrenisse tulles lootnud õhinal oma silmaga näha kuningriigi müstilisi olevusi ning maagia praktiseerimist. Ta sai paraku rohkem kui oli eales karta osanud, mis tähendas, et ellujäämise nimel võitles ta nüüd nii inimeste eelarvamuste kui iseenda süveneva depressiooniga.Kui tema tee ristus tagaotsitava Rownov Tristesiga, pakkus viimane talle ajutist peavarju väikeses räämas majakeses keset metsi, eelduselt et naine nõustub mehe ja ühe upsaka neiu, Bethany, asukohta mitte reetma. Meeleheitel naine sõlmib kokkuleppe, aga see tõmbab teda ennast ootamatult kaasa afääri Torreni kroonprintsessi kadumisega ja sõja puhkemise ohuga naaberriigist Swilundist. Nagu naine poleks piisavalt ebamugavas olukorras, et Lana armub majaperemees Rownovi, siis pärast peaaegu surmavat õnnetust Necroni võlumetsas, ootab Lanat ees maagiline muundumine, mis annab tõuke täiesti uuele sündmuste ahelale ja identiteedi tekkimisele.

Esimese Asumi sünnist on möödas nelisada üheksakümmend kaheksa aastat. Ta on oma tugevuse tipus, valmis lööma Teist. Kuid üks mees ei nõustu kõike näivat tõe pähe võtma. See on Esimese Asumi nõunik Golan Trevize, kes vastupidiselt üldsusele ei usu, et Teine Asum on hävitatud. Ta koguni kardab, et saladuslikul Teisel Asumil on loodava Teise Galaktikaimpeeriumi suhtes võimutaotlus. Et takistada Trevize’i oma kahtlusi külvamast, pagendab Terminuse linnapea ta Trantorile, Esimese Galaktikaimpeeriumi hüljatud pealinna. Noor Trevize saab endale reisikaaslaseks Terminuse ülikooli muinasajaloo professori Janov Pelorati, kes loodab leida Trantorilt tõendeid inimsoo algplaneedi asukoha kohta. Tema usk Maa olemasollu on niisama suur kui Trevize’i veendumus, et Teist Asumit polegi hävitatud. Tõde, mis mõlemale selgub, on kummalisem, kui asjaosalised oleksid osanud oodata.Raamat on järg Asumi triloogiale, mis koosneb kolmest osast: „Asum”, „Asum ja Impeerium” ja „Teine Asum”.

Selle romaani minategelane avastab ühel ilusal suvepäeval keset Tallinna linna äkki, et ta on muutunud nähtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavapärasel moel „nähtavate inimeste maailmaga” tal enam kontakteeruda võimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mõttes küllaltki keskmist elu elanud, neljakümnele lähenevale mehele, kes oma olukorra tõttu on nüüd sunnitud elu kõrvaltvaatajaks, ja kellel äkki on aega vaadelda, mõtiskleda ja varemolnut meenutada, ümbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta näeb elu seda poolt, millest ta on varem küll teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapäevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tähelepanu pöörata. Oma seisundit ära kasutades püüab peategelane mõne väärnähtuse vastu isegi välja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvõttes tõuseb tegelase ette (igavene?) küsimus, kuivõrd oluline on tegelikkuse pahupoole nägemine ja sellest teadmine, kui seda mõjutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi sellist elu, kus kõigest taolisest kergelt üle libisetakse.

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.