Книги, похожие на «Mart Saareots, Raudpuur»

Teater on saast.Teater on armastus.Teater on ajaraisk.Teater päästab elusid.Olles pühendanud enam kui pool oma elust näitlemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele, jõudsin küsimuseni, mis mõte sel kõigel üldse on. Jäin vastuse võlgu.Tulemuseks on raamatutäis isiklikke, torkivaid ja sapiseid kirju, sest kuidas teisiti neid armastuskirju kirjutatakse? Huulepulgajälgedega ja lõhnastatud paberil? Unustage ära.

Järve äärest leitakse surnuks pussitatud noor naine. Keegi ei näi temast puudust tundvat, ka ei leia politsei surnukeha juurest ühtegi dokumenti. Tüdruku taskus on vaid üks hõbedane medaljon, millele on graveeritud rootsipärane nimi. Uurija Rebecca Lindeberg on sünnituspuhkusel, kuid ei suuda vastu panna soovile oma kolleege paeluva juhtumi lahendamisel aidata. „Ühtäkki oli tal tekkinud tunne, nagu oleks ta jälle tööl, nagu oleks ta taas veel keegi peale selle ülimalt üksildase tulevase ema, kes viimased kuud polnud inimestega õieti rääkinudki. „Martin… Räägi mulle sellest tüdrukust veel. Kas te siis mingeid tema asju ei leidnud, mis oleks aidanud teda tuvastada? Kotti, telefoni…?“ „Kotti ega telefoni me ei leidnud, ehkki terve see piirkond sai läbi otsitud. Võiks ju arvata, et tegu oli röövimisega. Samas, nende haavade järgi otsustades oli tegemist ikka väga tahtliku tapmisega. Aga ühe asja me siiski leidsime.“ Martin võttis oma pruunide kaantega mapi, avas selle ja võttis välja mõned fotod. „Me leidsime tema taskust medaljoni. Näed, sellise. See on hõbedast. Ja siia peale on graveeritud nimi.“ Fotolt oli näha ovaalse kujuga ja kergelt laineliste äärtega medaljon, mille keskele oli graveeritud väikeste korrapäraste trükitähtedega nimi. JENNY DAHLGREN.“ Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamatud „Enne kui on hilja“ (2015), „Kas keegi kuuleb mind?“ (2017) ja „Kommionu“ (2017). „Jenny Dahlgren“ on sarja eelviimane raamat.

Nahidil on jäänud elada kuus kuud. Vähemalt nii arvavad arstid. Kuid Nahid pole inimene, kes kedagi usuks. Ta lükkab tagasi talle pandud vähidiagnoosi ja arsti, kes selle pani. Tema sisemine meelepaha on ühtlasi kantud põlgusest selle elu vastu, mis talle antud on, ja teadmise vastu, et see jätkub varsti ilma temata. Ta tunneb end olevat üksi oma haiguse ja mõtetega. Ta igatseb oma tütre Arami järele, kuid ei saa temaga kuidagi ühele lainele. Haiguse karm silmus tõmbub koomale ja Nahid tahaks kaitsta Arami valu eest. Ta saab aru, et ta peaks seda tegema. Sest mida muud on üks tütar kui keegi, kes on siia ilma sündinud jagamaks oma ema valu?Esitatud raevuka purskena, on „Sellised me oleme” lugu juurtetusest ja kaotusest, see on jutustus tugevast, kuid piinavast suhtest emade ja tütarde vahel.Oma väga otsese ja mõjusa stiiliga esitab Golnaz Hashemzadeh Bonde meile raskeid küsimusi. Mida me anname edasi oma lastele? Ja mida me võlgneme neile, keda armastame?

Raamatus, mis kannab žanrimääratlust „võrumaagia“ on Kagu-Eesti elust inspireeritud ja üle vindi keeratud huumoriga lood, kus sulandub maaelu argipool ja fantaasiamaailm.Kuidas panna aru pähe end sortsiks pidavale külamehele, kes naiivseid naisi ära kasutab? Kuidas päästa surmasuust ahne Järvevana, kes pole nõus mürgitatud metsajärvest kullakotita lahkuma? Milline needus on tabanud jänesekasvatajat Ats Pehmet, kelle nudisaba surnust üles tõuseb? Millist imerohtu saab metsamürridelt, millist aga tarenähki küünepurust? Kõigile sellele peab lahenduse või vastuse leidma 74-aastane Võrumaa teadjamees Heino Vaim. Nelja naise telefoniraamatus kannab härra Vaim tiitlit „laste isa”, ühe õnneliku jaoks on ta tegevabikaasa. Ta on Võrumaa metsade kõige targem mees, kes ei jäta abita kedagi – olgu selle mure siis küünemusta suurune või pirakam kui elu ise.