Книги, похожие на «Jüri V. Grauberg, Ratastel kullakene»

Ulmekirjandusesuurmeistri Robert Silverbergi 18 lühiromaani, jutustust ja lühijuttu viivadlugeja tuumasõjajärgsesse varemetes New Yorki, poliitvangide koonduslaagrisse,mis asub miljardi aasta kaugusel minevikus, eelajaloolisel Maal, aga kaajaparadokside, klooniperekondade ja ülihoolitsevate ning diktaatorlikemajapidamisrobotite keskele.RobertSilverberg: «Ja nõnda ongi siin, nende kaante vahel üks valik, väga selektiivnevalik neist sadadest ja sadadest lugudest, mida ma oma kirjanikutee esimese 15aasta jooksul kirjutasin. Kogumik algab enam-vähem korraliku materjaliga muhilisteismeea õpipoisiaastatest 1950ndate esimese poole lõpust, jätkubselgepilgulise professionaali, kelleks ma kiiresti sain, sujuvate ja pädevatetöödega 1950ndate lõpust ning lõpeb mõnede üsna uhkete ja nõtkete paladega 1960ndateteisest poolest, mil ma olin jõudmas oma kirjanikuvõimete tippvormi. Omamoodiautobiograafia juttudes. Ja mis puutub minusse, siis on see ettevõtminekirjandusliku arheoloogia vallas minu enda minevikku kaevumisel, taasavastamakskirjanikku, kellena ma 60 aastat tagasi alustasin, olnud lihtsalt imepäranekogemus.»

Jüri Kolk – see on nagu vanamehe nimi. Tegelikult Kolk mingi vanamees ei ole, vastupidi, ta kirjutab nagu noor jumal, on lausa külluse sarv. Mõni teine kirjanik, kellele on vähem antud kui Kolgile, venitaks igast selle raamatu jutust välja romaani, aga Kolk on pillav, teeb justkui tervele kõrtsile välja.(Urmas Vadi)Milline naine poleks kannatanud maitsetute tähelepanuavalduste all? Surunud laua all kätt rusikasse, sellal kui nägu üle veiniklaasi naeratas? Jüri Kolk teab, kuidas sest hädast pääseda – ja miks on kasulik kanda madalaid kingi.(Triinu Pakk)Raamatus leidub ka Tuglase auhinna võitnud novell „Sünnimärk”.

Viimane kord, kui sulle head ööd soovin, ei tea ma, et see on viimane kord. Kui oleksin teadnud, siis oleksin pannud hüvastijättu rohkem energiat. Aga mina ütlen, et lähen vist Ivani juurde magama. Sina ei vaidle vastu. Lased mu minema, pilk ekraanil, mina lähen, lähen, kõige viimast korda lähen sinu juurest ära. Arvan, et me näeme hommikul. Me ei näe. Me ei näe enam kunagi.Ühel hommikul leiab Carolina oma mehe voodist surnuna. Naine jääb väikese pojaga üksi ja on sunnitud alustama täiesti uut elu, vaadates samal ajal tagasi elule, mida elas seni.„Loodame parimat“ räägib ühe armastuse puhkemise, arengu ja ootamatu lõppemise loo kahe paralleelse narratiivina. Üks lugu räägib kahe noore inimese armumisest ja nende suhte arenemisest, teine – peategelase püüdest oma leinaga toime tulla. See on liigutav kokkulepe surma, kuid ka eluga: armastuse ja lapsevanemaks olekuga, moodsa suhte ja selle halastamatute ootustega. Lugeja saab jälgida Carolina elu kümne aasta jooksul, armumist ja leina, elu, mis vaatamata rangele plaanile otsustab olla hoopis midagi muud.Carolina Setterwall on sündinud 1978. aastal Rootsis Salas. Ta on õppinud meediat ja kommunikatsiooni Uppsalas, Stockholmis ja Londonis. Ta elab koos pojaga Stockholmis. „Loodame parimat“ on tema esimene romaan.

New York Timesi müügihittide „Pimedas, pimedas metsas“ ja „Naine kajutist nr 10“ autori Ruth Ware’i uus judisema panev romaan on ilmunud!Ühel jahedal juunihommikul jalutab naine koeraga Salteni idüllilise rannaküla Reachi-nimelise jõe loodeterohkel suudmealal. Enne kui perenaine takistada suudab, tormab koer vette ja lohistab kaldale eseme, mis paistab esialgu lihtsalt hulpiva kepina, kuid osutub millekski hoopis enamaks…Järgmisel hommikul saavad kolm Londoni erinevates osades elavat naist, Fatima, Thea ja Isabel, oma kunagise lahutamatu seltskonna neljandalt liikmelt Kate’ilt tekstisõnumi, mida nad pole MITTE KUNAGI soovinud saada. Sõnumis seisab vaid kolm sõna: „Ma vajan teid.“