Книги, похожие на «Ли Чайлд, Raskem tee»

Roomet on täitsa tavaline poiss. Pealtnäha. Päris tavalisest eristab teda ehk see, et ta ei ela mitte oma kodus, vaid peaaegu Eesti teises otsas vanatädi juures. Vahel lihtsalt juhtub, et koolis lähevad asjad nii teravaks, et mõistlik on liikuda kusagile, kus keegi sind ei tunne. Kus see, kes sa oled, ei mõjuta sinu lähedasi. Kus sa võid hoida omaette. Sest Roometil on saladus, mida ta isegi päris hästi ei mõista, võime või vägi, mis on kummaline, hirmutav ja arusaamatu … ning aina süveneb. Kuid suhted uute klassikaaslastega ei lähe päris nii, nagu Roomet on ette kujutanud ja tema ellu murravad sisse inimesed, kes sunnivad teda ümber hindama oma senist elu ning hakkama kasutama oma kummalist väge. Kuid kas tal on õigus sekkuda teiste eludesse? Teiste surmadesse?

Noor naisuurija Ira Tever on üles kasvanud ja hariduse omandanud suures linnas, ometi tahab ta oma ametialast karjääri alustada just provintsis. Nõnda loodab ta vabaneda oma kuulsa eelkäija, advokaadist isa kurikuulsast mainest, mis teda igal pool saatma kipub. Lõpuks leiabki noor naine oma unistuste töökoha.Kõik oleks justkui hästi, sest ta on muretsenud endale vaikses maakonnakeskuses meelepärase kodu, saanud sobiliku ameti ja head kolleegid. Elu maakohas on aga linnaelust sootuks erinev ja Iral tuleb paljugi senistest tõekspidamistest ümber hinnata ja õppida juurde asju, mida üheski koolis ei õpetata. Oma esimese tööülesande sooritab noor uurija oskuslikult, aga rõõm edust jääb tulemata. Ta lahendab küll üksiku metsatalu lumiselt mäelt leitud surnud tüdruku juhtumi, tõestades, et see polnud enesetapp, vaid mõrv, ometi jääb teda painama ebamäärane süütunne.

Naabrite sisemaailma, nende psüühika keerukatesse labürintidesse on kaaskodanikud alati kiigata püüdnud, aga enamasti edutult. Vähe sellest – ka inimene ise ei oska sageli oma haraliseks kiskuvaid tundeid ära seletada ja peab lihtsalt leppima tunnetusega, et saab rõõmu ja rahuldust leida ka ilma, et peakski nende elus nii vajalike emotsioonide põhjust lõpuni lahti seletama.Selle raamatu tegelasi ühendavad pealtnäha lihtsad, aga tegelikult õige mitmekihilised suhted, ja jäägu lugeja otsustada, millised neist on head ja vajalikud, millised aga võib-olla taunitavad või koguni ohtlikud.

Enn Vetemaa 1967 a. ilmunud Pillimees on tema teine lühiromaan peale Monumenti (1965). Suuresti jätkab autor tellimuskunsti ja ühiskonnakriitilisuse teemal. Romaani peategelane kirjutab oma õpetaja kohta hävitava artikli ning elab seda raskelt üle tegeledes enesepõletamise ja -haletsusega. […]Aga mina ei ole ju marionett! Ja tema – kaugeltki mitte Suur Traaditõmbaja!… Miks ma nii üldse mõtlen? Jutus, tema jutus on oma loogika küll. Kindlasti on Karrikul parem, kui mina teda ründan. Parasjagu leebelt, ja mitte ka liiga leebelt. Aga siiski, siiski – midagi on selles kõiges viltu, ma tunnen seda. Südamega tunnen. Ei, ma parem siiski ei astu Karriku vastu välja.[…]

Kirjanduskonkursi «Bestseller 2015» võidutöö ilukirjanduse kategoorias Saskia ja Ralph satuvad autoavariis eluohtlikku seisundisse, kuid olles jõudnud taevasse Peetruse ette, tekib suur segadus ja Saskia hing saadetakse Ralphi kehas maa peale tagasi. Saskial on 40 päeva aega, et õppides Ralphina poistekoolis, lahendada mõrvajuhtum, mille tunnistaja poiss oli. Samas ei saa ta kaasa ei Ralphi mälestusi ega kogemusi, nii et tal tuleb hakkama saada võõras kehas ja võõras keskkonnas, kus ta mitte kedagi ei tunne. “Puhkus koomas” on kireva sündmustikuga kiiresti kulgev mõrvamüsteerium, kuid ühtlasi ka noore naise eneseleidmise lugu. *** Olen sündinud 1991. aastal Tallinnas. Jutte ja luuletusi olen ma kirjutanud nii kaua, kui mäletan – alguses käsitsi ja trükitähtedega, siis kirjutusmasinal ja lõpuks arvutiga… mis on väga hea tööriist, sest minu käekirja pole võimalik lugeda ja keskaegses kloostris ei oleks keegi mulle kopeerimiseks ühtegi käsikirja usaldanud. Kirjutamise juures köidab mind kõige rohkem see, kuidas minu tegelaskujud hakkavad elama oma elu ning see, mida nemad tahavad, hakkab erinema sellest, mida nad minu arvates tahtma peaksid. Kui ma parajasti ise ei kirjuta, siis loen teiste kirjutatut, otsides sellist raamatut, millega koos saaks veeta aega hommikuni välja. – Helga-Johanna Kuusler -