Книги, похожие на «Ли Чайлд, Raskem tee»

Kunagiste ülikoolikaaslaste seltskond sõidab Londoni valgusesärast kaugele riigi ääremaale, Shetlandi kõige põhjapoolsemale saarele Unstile, et tähistada sõpruskonna ühe liikme abiellumist Shetlandi mehega. Kuid paljutõotavalt ja rõõmsalt alanud puhkusereis saab ootamatu pöörde, kui üks sõpradest kaob, otsekui oleks ta õhku haihtunud. Shetland ei ole London, siin on kõik teisiti – kesksuvine igavene poolvalgus, katkematu tuul, madal ning muutlik taevas ja hoopis teistmoodi inimesed. Ja lisaks neile veel kummitused. Sündmuste käiku sekkub tüdruk, kes uppus Unsti rannal tõusuvette 1920. aastail. Või vähemalt nii see näib.Juhtumit asuvad uurima Jimmy Perez ja Willow Reeves. Neil tuleb lahendada õhku haihtunud naise mõistatus ja ühtlasi püüda kinni kummitus. On see tõesti võimalik, et õnnetult lahkunud lapse hing käib veel nii paljude aastate möödudes elavaid kimbutamas? Või peituvad põhjused ja lahendused lähemal?

Sa teed iga päev ühte ja sama.Sa tead täpselt, kuhu sa lähed.Sa ei ole üksi.Kui Zoe Walker näeb enda fotot ühe Londoni linnalehe erakuulutuste rubriigis, otsustab ta välja selgitada, miks on tema pilt sinna sattunud – ilma ühegi selgituseta, lihtsalt udune foto koos internetiaadressi ja telefoninumbriga. Zoe viib ajalehe koju ja näitab seda pereliikmetele, kes on kindlad, et naine fotol vaid sarnaneb Zoega. Aga järgmisel päeval on ajalehes juba uue naise pilt ja nii päev päeva järel.On see eksitus? Või juhus? Või peab keegi arvet nende naiste iga sammu üle …***Järjekordse psühholoogilise põnevikuga „Ma näen sind“ hoiab Suurbritannia kirjanduse viimaste aastate edukamaid uustulnukaid Clare Mackintosh („Ma lasen sul minna“ – maailmas üle miljoni eksemplari müünud raamat, eesti keeles ilmunud 2016. aastal) lugejat oma haardes esimesest leheküljest viimaseni.

„Poiss, vaata, siin möödus sinu lapsepõlv,“ ütles ema.See lõikas hinge.„Kas see on siis lõppenud?“ ei osanud Kolla midagi targemat öelda.„Niigi pikaks veninud. Ammu oli aeg, et lõpeks.“Poisid on suureks kasvanud. Dokumentaalmuinasjutu (autori žanrimääratlus) viimane osa viib lugeja 1960.–1965. aastate Supilinna, andes tollasest elu-olust sama värvika pildi nagu triloogia esimestes raamatutes „Supilinna poisid“, „Supilinna surmad“ (mõlemad 2012), „Supilinna armastajad I osa“ (2013).

Selle raamatu lühikokkuvõte võiks kõlada: 500 lehekülge puhast satiiri.Kirjutatuna kaheksakümnendate keskel on satiir loomulikult tollase ühiskonna aadressil (aru ma ei saa miks autorit pokri ei pistetud?), kuid tegelaskujud nagu demagoog, aktiivne loll, karjerist, pisikorruptant ja mõtteloid inimene on aktuaalsed tänagi.Ka lõualõksutaja tüüp, millised toona punaparteis suuga suurt linna tegid on igapäevased külalised meiegi meediapildis.Nagu lubatud sai: Satiir, kuid ei, tegelikult on tegemist ikka vägagi tempoka seiklusromaaniga mida läbib punase joonena tegelane justkui Ilfi ja Petrovi kelmiromaanist «Kuldvasikas» (millele autor ka vihjab).Kui me toome segaduse tekitamiseks mängu veel miljon rubla, natuke armastust, ja lubame, et romaanis näksatakse neidist rinnast ning et olulist rolli mängib ka labidas ja hullumajastki pole pääsu, siis usute vast küll, et igav see raamat ei ole!Mõnusat lugemist!