Книги, похожие на «Ли Чайлд, Raskem tee»

Laguna valla rabametsas leitakse mahalastud põdravasikas ja kohaliku jahimehe laip. Olukord tundub kahtlane, kuna taparelvad on kadunud ja sündmuskohalt ei leita ainsatki jälge. Juhtumiga hakkab tegelema uurija Ira Tever. Peagi saab selgeks, et vallaelanike minevikku katab saladuseloor ja pea igal neist võis olla soov metsast leitud mehega arveid õiendada. Ira peab välja selgitama, kas esialgu seletamatuna näiva mõrvamüsteeriumi ajendiks võisid olla mehe rohked armusuhted, ammune konflikt naabritega, jahimeeste omavaheline rivaalitsemine või veel midagi muud. "Kaks lasku" on kolmas raamat Ira Teveri juhtumite sarjast. «Tüdruk mäelt» ilmus 2014 ja «Mees puukastis» 2015.

Illustreerinud Marje EelmaToimetanud Mari KarlsonKujundanud Marje Eelma400 lkKirjastus TänapäevSee on raamat hetkedest. Sama ehedalt, valusalt, lõbusalt, nagu need elus ette tulevad, on Kadri-Ann Sumera, Eesti üks mitmekülgsemaid pianiste, need kirja pannud. Konkursid. Matkad. Inimesed. Unenäod. Isa Lepo Sumera. Võõrad linnad. Kodused paigad. Sõnadega joonistatud pildid. Või tuleks öelda: sõnadega kirjutatud muusika.Kadri-Ann Sumera (1977) on ühtviisi tegev nii solisti kui kammermuusikuna, tema repertuaar hõlmab teoseid barokist tänapäeva uusima muusikani. Lisaks kontserttegevusele ja õpetamisele on Kadri-Ann töötanud ka Klassikaraadios, teinud kaastööd muusikaajakirjanduses ja tegelnud kontserdikorraldusega. Oma vabadel hetkedel armastab ta minna loodusse, sageli jalgrattaga metsa või süstaga merele.

„Ja ma kõndisin kodu poole ja mõtlesin, et võib-olla peaksin ma kõigele vaatamata selle loo kirja panema. Loo Stellast, Alexist, endast ja oma vanematest ning ka Sandist, Amirist ja Tommi Hjeltist. Ja ma mõtlesin, et selles loos peab olema palju rohkem tõtt kui „Sepapargi unistajas“ ja teistes lugudes, mis ma olin kirjutanud. Sest me elasime säärasel ajal, nagu me elasime. Sest et on pimedust ja sest et on valgust. Ja siis järgmine vastumeelne mõte: sellisel juhul tuleb minulgi kohtuda valguse ja pimedusega iseendas.“ Tuntud ja tunnustatud soome-rootsi kirjaniku Kjell Westö (snd 1961) romaani „Väävelkollane taevas“ tegevustik hargneb päikselistest 1960. aastatest meie pimedasse aega. Lihtne Helsingi poiss tutvub maal suvitades jõukasse ja mõjukasse Rabelli suguvõssa kuuluva endavanuse Alexiga. Tänu sellele sõprusele saame lähema pilgu heita suguvõsale ja selle klantspinna all peituvatele saladustele. Poiss armub Alexi õesse Stellasse, nende suhted kestavad aastakümneid, ikka armastades ja tülitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende ümber muutub ja nende ellu sekkub.See eepiline Helsingi kirjeldus käsitleb põlvkondi, peresuhteid, armastust ja sõprust, kuid näitab ka kriitiliselt, kuidas klass ja keskkond, kust me tuleme, meid mõjutavad ning meie unistusi ja mälestusi kujundavad. Mõjutused tulevad ka meid ümbritsevast maailmast ning taevas, mis lapsepõlves oli süütult sinine, omandab kollakaid toone, millega tuleb õppida elama, ilma et kalgistuks. Romaan on tugevaks jätkuks Westö varasematele teostele, aga pinged ja värvid on veelgi jõulisemad.

Edukal ärimehel Leho Kuuslal näib kõik olevat omal kohal – ta on suutnud rajada hästitöötava ettevõtte, tal on piltilus naine ja üheteistaastane teadmishimuline poeg. Tundub, et täiuslikuks perekonnaõnneks puudub vaid korralik eramu, tõeline kodumaja, sest Kuuslad asuvad seni tavalise korruselamu kolmetoalises korteris.