Книги, похожие на «Jacob Grimm, Wilhelm Grimm, Rapuntsel»

Ühel saarekesel väikeses lagunenud hütis elasid kord mees ja naine. Nad olid suures vaesuses. Mees viis iga päev võrgud vette, et toidupoolist püüda, kuid saak oli nii väike, et hoidis neil vaevu hinge sees.Ühel päeval, kui mees läks võrke välja võtma, tundis ta seal midagi rasket. Ta suutis selle vaevu paati tõmmata! Võrk oli aga peaaegu tühi, seal siples vaid üks väike kala.Kuid see ei olnud mitte tavaline kala. Tegu oli kuldkalaga, kes ütles inimkeeles: „Ära püüa mind söögiks, hea mees! Lase mind tagasi sügavasse sinisesse vette ja ma täidan ükskõik millise su soovi.Mees mõtles ja ütles lõpuks: „Ma ei vaja tegelikult midagi. Mine tagasi vette.“Vene muinasjutt

Reklaamiagentuuris töötav Klara Vinter oli enda meelest edukas, sest miks muidu teda jälgiti ja kadestati. Kes ta oma sisemiselt olemuselt oli, mida tegelikult oskas või tahtis, sellest polnud ta sõpradel ja tuttavatel aimugi ja keda see ikka huvitas, kui see talle endalegi midagi ei tähendanud. Oluline oli sära tema ümber ja info, mida ta oma ekraanile paiskas. Klara oli veendunud, et kui ta ei saanud reaalselt olla selline, nagu tahtis, lõi ta endast sotsiaalmeedias profiili, mis oli nii täiuslik, et ta hakkas ka ise uskuma, et ongi selline. Hiljuti maalt linna tulnud noorel ehitajal Voldemar Paimanil polnud midagi peale oma kutseoskuste. Ta oli oma meelest küll juba üht-teist elult õppinud, et olla arukas ja tark või siis vähemalt püüdlik ja teadlik, kuid oli asju ja olukordi, mis jäid ilmselt elu lõpuni selgusetuks.
Alati võib leida põhjenduse, miks me midagi teeme või tegemata jätame, eriti veel siis, kui ollakse noor – kõik on ju tõlgendamise küsimus. Kui inimene ei suuda või ei oska ise otsustada, siis on väga hea, kui leidub mõni sõnumitooja, kes lihtsalt tuleb ja ütleb, kuidas ellu jääda, kuhu edasi minna, või siis mil moel lihtsalt õnnelik olla.

Kes need päkapikud tegelikult on? Kas on nad lohutajad, hinge soojendajad või hoopis mingi äärmusliku usu levitajad? Või on nad lihtlabased petturid? Millal me oleme valmis usaldama ükskõik keda? Mis paneb meid uskuma imedesse, võimatusse? Raamat jutustab, kuidas üksindus ja pingeline aeg muudavad meid haavatavaks… vastuvõtlikuks. Ja kuidas me oleme valmis uskuma mida tahes siis… kui me seda väga soovime või vajame. Sellises olekus pääsevad meile ligi need, kes tahavad meid või midagi meilt endale. Jõuluaeg on aeg, mil enamik inimesi mõtleb perele, mil soovime olla koos oma lähedastega. Ja see on ka aeg, mil üksindus tekitab meis kõige suuremat kurbust ja igatsust. Talvine pimedus ja looduse magamise aeg süvendavad meie masendust veelgi. See kõik loob võimaluse kurjusel tulla oma meelitustega. Pühade lõhnad, helid ja jõulutuled võivad soojendada meie meeli pühade ajal… aga võivad uinutada ka meie valvsust ja saada pahatahtlike tööriistadeks.

Elas kord mees, kellel oli nooruke tütar. Tüdruk oli üks lahkemaid ja armsamaid inimesi, kes ilmas elanud. Hea iseloomu oli ta pärinud oma emalt, kellest südamlikumat inimest olnuks raske leida.Mees soovis, et tema tütrel oleks ka ema, ja otsustas abielluda. Kahjuks valis ta oma teiseks abikaasaks kõige uhkema ja upsakama naise, keda eales nähtud. Naisel oli ka kaks tütart, kes olid kõiges täpselt ema moodi.