Книги, похожие на «Juhan Jaik, Rannaliivalt taevani»

„…ma kuulsin, et sa olevat ütelnud, et sa ei usu enam päkapikke. See on hea. Mind ei peagi uskuma, sest ma olen nagunii. Ainult lollid usuvad päkapikke. Ega sa ju oma isa kah ei usu, sest ta on nagunii.“ Päkapikk Ingo on külastanud Unduskite perekonda juba ligi kakskümmend aastat. Ta ilmutab end detsembri algul, mil lapsed hakkavad talle kirju aknalauale jätma ja kustub pikka unne pärast kolmekuningapäeva. Jaan Undusk ütleb sissejuhatuses: Kunagi aastasadade pärast, kui tänased põlvepikkusedki poisid on muutunud isaisade mälestusteks, käib ta ikka reipalt edasi, habe ees ja muremõtted peas, ning paneb punase pliiatsiga paberile oma iga-aastasi tervitusi. Ja see siin on lihtsalt üks väike väljavõte igavikust. Raamatus on avaldatud valik laste kirjavahetusest päkapikk Ingoga aastatel 1991-2009. See raamat meeldib kõigile neile, kes teavad, et päkapikud on nagunii.

Kõik armastavad superkangelasi – nad lahendavad probleeme ja teevad inimesed õnnelikuks. See on hea, sest minu ema vajab tröösti.Adam Butters on alati teadnud, et ta on adopteeritud. Ent kui ta kuuleb juhtumisi pealt, kuidas vanemad uuest beebist räägivad, hakkab ta arvama, et kodus ei jätku talle enam ruumi.Ta otsustab üles otsida oma pärisema, sest kui tal õnnestub talle näidata, et on superkangelane, võtab ema ta kindla peale tagasi.Adami katsed tõestada, et ta on superkangelane, lõppevad kohutavalt naljakalt. Kuid kui ta oma pärisema üles leiab, ei lähe miski nii nagu plaanitud.Aga võib-olla ei peagi olema super, et olla kangelane. Võib-olla ei peagi olema superkangelane, et sind armastataks. Lara Williamsoni sulest on eesti keeles ilmunud südamlik lasteraamat „Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani” (Varrak 2016, tlk Tiina Viil), mis pälvis Eesti Lastekaitse Liidu konkursil hea lasteraamatu tiitli.

Toimetanud Mari KarlsonKujundanud Liis Karu200 lkKirjastus TänapäevKerttily tundub olevat vihma käest räästa alla sattunud. Isa saadab ta Otepääle vanavanemate juurde „närve puhkama“, aga nii pole sel määratud minna. Esiteks ilmuvad Kerttily unedesse igasugused hoiatavad märgid – ämblikud, lepatriinud, valged suled –, teiseks koperdab ta mõrva otsa. Ja seda juba päriselt.Kerttyli ema surmast, õe haiglassesattumisest ja tüdruku võitlusest selektiivse mutismiga saab lugeda Lille Roometsa esimesest raamatust „Üks väike valge tuvi“, mis sai kirjastuse Tänapäev 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha. Selle raamatu pühendab autor kõigile neile, kes üritavad üle saada sellest, millest nad veel rääkida ei suuda.