Книги, похожие на «Erik Tohvri, Rannal õitseb kibuvits»

„Süsteem“ on Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel 2015 äramärgitud teos, postapokalüptiline ulme, mille peamised tegevusliinid hargnevad kauges tulevikus Tartus ja Emajõe luhtadel. Meie lähitulevikus haarab planeeti kaos, mille tulemusena seisab inimkond silmitsi tõsiasjaga, et oleme suure tõenäosusega liigina välja suremas või kiiritussaaste tõttu muteerumas. On vaja julgeid ja geniaalseid inimesi, et vastu võtta raskeid otsuseid, mis võivad meid päästa. Kasutades kaasaegse teaduse kõiki võimalusi, luuakse arvutiprogramm, mille abil otsitakse kõige eluvõimelisemaid geenikombinatsioone. Samas näeb programmeerija Ray Domen planeeritavas programmis ohtu ja kirjutab koodi mõned lõksud, mis peaksid vajadusel aktiveeruma ja aitama programmist loobuda. Kahjuks ei suuda ta siiski ette näha, kuidas tema poolt loodud programmist loobumise viis kauges tulevikus ühe noore naise elu väga keeruliseks muudab.

Kui ema kahtlastel asjaoludel ootamatult sureb, jääb Normaihuüksi maailma. Kogu elu on neid sugulussidemetest tihedamalt sidunud uskumatusaladus. Tänu looduse vingerpussile on Normat õnnistatud ja neetudüleloomulike võimetega, mis avalduvad eelkõige ebaloomulikult kiiresjuuksekasvus. Norma juuksed reageerivad väikseimalegi meeleolumuutusele ningema arvab, et enesekaitseks on nad võimelised kõigeks, ka mõrvaks. Kogu eluon Norma ema, Anita, teinud kõik, et saladust varjata ja kaitsta tütartohtliku tähelepanu eest. Pärast ema surma leiab Norma tõendeid, mis lasevadaimata, et Anita teadis tütre üleloomulike võimete põhjustest nii mõndagi,mida Norma ei teadnud. Norma otsustab välja selgitada, kes on süüdi ema surmas, ja läheb töölejuuksurisalongi, kus Anita enne surma töötas. Salongi omanikul on aga tüdrukupalkamiseks põhjus, mida Norma aimatagi ei oska. Selgub, et ilusate juustevarjus aetakse hoopis süngemat äri ning Norma satub pettusest ja paranoiastküllastunud maailma, mis sunnib teda võitlema oma elu ja vabaduse – ja tõeeest.Sofi Oksase „Norma“ on sünge perekonnadraama, kus reaalsus on uskumatumkui fantaasia.

Tom ja Karin ootavad oma esimest last, kui Karin äkki haigestub ja haiglasse satub. Laps aidatakse keisrilõikega ilmale. Nagu painajalikus unenäos jookseb Tom haigla all kulgevate tunnelite kaudu intensiivraviosakonna ja vastsündinute osakonna vahet – elu ja surma vahet.Ta naaseb koju lapsega, aga ilma Karinita, ootamatust kaotusest vapustatuna. Mõni kuu hiljem sureb ka Tomi isa, kellega pojal on kogu elu olnud keerulised suhted.„Igal hetkel oleme veel elus” on valus ja ilus lugu armastusest ja surmast, isadusest ja hetkhaaval elatavast elust. Ka siis, kui pinev olevikulugu surmast võtab tempo maha, rändab ajas tagasi ja hakkab kokku panema mosaiikpilti Tomi ja Karini ühisest elust, säilib terav reaalajatunne. Tasapisi hakkab lugeja aru saama, kuidas Tomi ja Karini armastus välja kujunes, ja mõistab, et see lugu ei räägi ainult vapustusest ja leinast, vaid eelkõige räägib see elust.Malmquisti keel on täpne, ta hoidub ülespuhutud väljenditest. Teose muudab eriti haaravaks autori oskus kasutada kirjutades osavalt tempomuutust, tormates kord raevuka hooga ning siis peatudes ja kirjeldada mingit väikest, kuid olulist detaili. Ta teeb seda tasakaalustatult, oma isikupärases rütmis, hoides lugejat haardes, kuni viimane lehekülg on loetud, ega lase ka siis päriselt lahti. See lugu jääb väga kauaks meelde.Tom Malmquist (snd 1978) on luuletaja ja muusik. Rahvusvaheliselt menukas autobiograafiline romaan „Igal hetkel oleme veel elus” on tema esimene proosateos, mis pälvis Rootsis Dagens Nyheteri kultuuriauhinna ja Karin Boye kirjandusauhinna ning kandideeris 2016. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale.

Andrei Ivanov on tuntud ja tunnustatud romaanikirjanik.Tema koduks on proosa suurvormid, kus ta naudib täielikkuvabadust ning loob uusi maailmu. Selle tunnistuseks on näiteksromaanid „Hanumaniteekond Lollandile” (2012), „Harbini ööliblikad” (2014) ja „Isevärkikalmistu asukad” (2019).Siinne raamat tutvustab Andrei Ivanovi loomingulise natuuri neidkülgi, mis seni on kippunud varju jääma: ta on väljapeetud stiiliganovellikirjanik ja sügavalt mõtlev esseist.Andrei Ivanovi lühiproosa kõneleb tundlikest rännakutest Taani ja Saksamaale,Pariisi ja iseendasse. Tema esseed peavad kahekõnet tänapäevamaailmakirjandusega (Ljudmila Ulitskaja, Kazuo Ishiguro, LászlóKrasznahorkai, Péter Nádas) ning on täis elegantseid mõttearendusi jasähvatusi.