Книги, похожие на «Arikawa Hiro, Rändava kassi kroonikad»

Peagi täiskasvanuikka jõudev kunstihuviline noormees Joel, kelle ema on põhjakäinud joodik ja isa ammuse tragöödia tõttu invaliidistunud, elab vaikses väikelinnas ning püüab juhutöödega endal hinge sees hoida. Karmi reaalsuse vaigistamiseks põgeneb ta aeg-ajalt fantaasiavalda, kus hakkavad järjekindlalt võimust võtma pimedad jõud. Kui saatus paiskab Joeli kokku jõukast perest pärit tüdrukuga, vallandub armastusest, vihkamisest, unistustest ja valedest läbipõimunud ohtlik sündmustejada, mis viib meeleheitlike tegudeni. Marek Kahro (snd 1987) debüütromaan Kaljud ja kameeleonid pälvis Tänapäeva 2010. aasta romaanivõistlusel III koha.

Norra autor Merethe Lindstrøm (snd 1963) alustas oma loometeed 1983. aastal. Sestpeale on tema sulest ilmunud ridamisi auhindadega pärjatud ja kriitikute üksmeelse tunnustuse pälvinud romaane ja novellikogumikke. Romaan „Vaikuse päevad” (2011) tõi kirjanikule Põhjamaade Nõukogu 2012. aasta kirjandusauhinna ning on muuhulgas ilmunud ka eesti keeles (2013, tlk Riina Hanso). 2015. aastal ilmunud „Talvearhiivid” on Lindstrømi kaheksas romaan. Minajutustaja on perega kolinud suurlinnast eemale. Siin maamajas, keset avaraid välju, helendavaid päevi ja unetuid öid kirjutab ta romaani oma mehest. Ja iseendast. Sellest, mis tunne on elada koos inimesega, kellel on tihtipeale raske elus olla. Kirjutab hirmust ja ängist ning soovist kõige kiuste pinnal püsida. „Talvearhiivid” on valusalt aus ja sügavalt isiklik romaan. Teose keskmes on keerulised suhted, inimpsüühika haprus ja haavatavus, mis kandub edasi järgmistele põlvedele. See on lugu eksistentsiaalsest pimedusest, abitusest elu ees ja kõikevõitvast armastusest. Merethe Lindstrømi stilistiliselt kaunis ja kujundirikas keel, mis äratas tähelepanu juba romaanis „Vaikuse päevad”, mõjub „Talvearhiivides” veelgi intensiivsemalt ja ehedamalt.

Kui Joe Goldbergi raamatupoodi astub kirjanikukarjäärist unistav kena piiga, teeb mees otse loomulikult seda, mida teeks meist igaüks – guugeldab nime krediitkaardil.New Yorgis elab vaid üks Guinevere Beck. Tal on väga avalik Facebooki konto ja ta säutsub lakkamatult, nii et Joel on käes kogu vajalik informatsioon: sõbrad kutsuvad teda lihtsalt Beckiks, ta käib Browni ülikoolis, elab Bank Streetil ja täna õhtul läheb ta ühte Brooklyni baari. Ideaalne paik, kus „juhuslikult“ kohtuda.Joe haarab nähtamatult totaalse kontrolli Becki elu üle ja seab asjad nii, et tüdruk leiab end vältimatult tema ootavate käte vahelt. Saanud varitsejast kallimaks, muudab Joe end Becki täiuslikuks meheks, eemaldades samal ajal järjekindlalt kõik teel seisvad takistused – isegi kui see tähendab mõrva.„Sina“ on hoiatav lugu sellest, kui avatud oleme me kõik praegusel supervõrgustatud digiajastul jälitamisele ja manipulatsioonile. Ja ometi on seda pea võimatu käest panna – igaüks meist võiks olla Beck. Või … Joe.Rahva Raamatu kirjastaja René Tendermann soovitab: “Juba esimesel leheküljel tõmbab peategelane meid kaasa, ja kuigi see on tõeliselt tülgastav tegelane, ei saa raamatut naljalt käest panna enne, kui viimane lehekülg loetud."

Loovinimestest abielupaar, naine kunstnik ja mees kirjanik, kutsutakse TV-saatesse „Avalikult abielust” rääkima oma 43-aastasest kooselust. Siit saab alguse kuuekümnendate põlvkonna lugu, kus autorit huvitavad eelkõige vastuolulised hingeseisundid ja kahe tugeva isiksuse kooselu peenemad nüansid ning seda kõike vaadeldakse idabloki ajalooliselt keeruliste aegade taustal. TV-saade, kus on vanapaari räägituga meelevaldselt ringi käidud, tekitab peategelastes pingeid ja konflikte. Vanad haavad kistakse lahti ja ühtäkki pole miski enam endine …

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.