Книги, похожие на «Arikawa Hiro, Rändava kassi kroonikad»

Et oma minevikust pääseda, on Yasmine Ajam kodumaalt lahkunudja elab New Yorgis, kus ta on teinud edukat karjääri. Ühel päeval saab tasõnumi, mis sunnib teda tagasi koju Stockholmi eeslinna pöörduma – tundub,et seal parasjagu aset leidvad rahutused on kuidagi seotud tema vennakadumisega. Samal ajal töötab Klara Walldéen Londonis ühes salapäraste jahämarate eesmärkidega uurimisinstituudis. Tema arvuti varastatakse ja peagipärast seda tõugatakse üks naise kolleeg metroorongi alla. Ka Klara peabStockholmi naasma. Naiste teed ristuvad ja välja hakkab kooruma hirmutav piltjõhkrast ühiskonnast, kus võimukandjad ei kõhkle oma eesmärkide saavutamisenimel millegi ees tagasi, isegi kui selleks tuleb minna üle laipade.„Eeslinn” on eraldiseisev järg menuromaanile „Ujuja”, mille põhjal onvalmimas film. Joakim Zander (snd 1975) elab oma perega Lundis. Ta on kaitsnudMaastrichti ülikoolis õigusteaduse doktori kraadi ja töötanud kümme aastatBrüsselis Euroopa Liidu institutsioonides. Lapsepõlves ja nooruses elas tamõnda aega ka Lähis-Idas ja USAs.

TAGASIPILK KÄIDUD TEELETeekonna lõpul vaadatakse ikka tagasi ja meenutatakse teel läbielatut. Arvan, et mind lapsena kasvatanud vanaisa Alfred, eluaegne eesti keele õpetaja, võiks oma tütrepojaga rahul olla, sest tänu temale hakkasin juba nelja-viie aastasena raamatute ja kirjanduse vastu huvi tundma. Nii olengi läbi elu olnud kahe isanda teener: tehnika, mis andis leiva, ja kirjandus, mis tõi rõõmu ja rahuldust. Oma vanaisale Alfredile pühendan käesoleva raamatu nimiloo – ülevaate tema kodutalu käekäigust läbi aastakümnete, mis ilmub esmakordselt.Peale selle on siia raamatusse koondatud minu põhitöö kõrval kirjutatud lühiproosat, samuti ka paar viimastel aastatel ilmunud, aga ka mõned seni ilmumata lühilood. Novell „Udu teel“ on minu debüütteos, mis märgiti ära 1963. aasta „Loomingu“ novellivõistlusel, kannab tolle ajastu pitserit ja on ära toodud originaalkujul. Jutustusena loetav on ka filmistsenaarium „Tuuline saar“, mis sai 1977. aasta võistlusel II (tol võistlusel kõrgeima) preemia. Režissöör Veljo Käsperi muudetud stsenaariumi järgi valmis sellest „Tallinnfilmis“ 1982. aastal film „Pihlakaväravad“. Novelli „Päevast päeva“ kirjutasin oma toonase ettevõtte Venemaalt tulnud direktori kohta ja see tähendas mulle uue töökoha otsimist. Ka teised lühemad novellid on sündinud tõsielust. Nii et – head lugemist!

Matthew Cave on 20. eluaastates Taani ajakirjanik. Ta on kaotanud elu mõtte pärast seda, kui tema kallim ja veel sündimata tütar liiklusõnnetuses surma said. Põgenemine tõelisuse eest viib ta Gröönimaa pealinna Nuuki, kus ta ameeriklasest isa 20 aastat tagasi Thule lennuväebaasist viimase postkaardi saatis ja seejärel kadus. Matthew saadetakse igijää serval päevavalgele tulnud muumiat uurima, kes arvatakse olevat esimene taoline leid tervel Põhjamaal. See võib kujuneda ülemaailmseks sensatsiooniks ja väike Arktika kogukond on pinevil. Pääseb valla kaos, kui muumia kaob ja teda valvanud politseinik leitakse lõhkilõigatuna, sisikond välja rebitud. Matthew pääseb ligi informatsioonile nelja samasuguse mõrvajuhtumi kohta 1973. aastast, mis olid omakorda seotud kahe 11-aastase tüdruku jäljetu kadumisega. Kaks paralleelset mõrvamüsteeriumi sulanduvad üheks ja Matthew hakkab mõlemat ise uurima. Ta saab usaldada vaid ühte noort grööni naist, kes 14-aastaselt oma isa tappis, ta lõhki lõikas ja sisikonna eemaldas. Naise nahk on kaetud tätoveeringutega. Ta kannatas lapsena väärkohtlemise all, kuid on sitke ja tugev nagu mäed Nuuki ümber. Raamat „Nahata tüdruk” on pälvinud suurt tähelepanu. See on ilmunud juba rohkem kui 16 riigis.

Mudlumi esimene avalikult ilmunud novell «Minu tädi Ellen» nomineeriti Tuglase auhinnale. See raamat sisaldab Elleni-lugu, ja veel 22 teist juttu, mõnedki neist kannavad sisu, mis on romaani mõõtu. Kokku moodustub neist üks suur lugu, mis räägib elust maailmas, siin, Eestis. Räägib enamasti lihtsalt ja lõbusalt, aga vahel ka kurvalt ja tõsiselt. Igaüht võib haarata äratundmine, nagu oleks seal killukesi tema elust, sest ega see üksik nii palju üldisest ei erinegi. Autor ise ütleb, et ta juttudes on loetelu-tüüpi narratiiv, pole vaja muud teha kui kõik maailma asjad üles lugeda ja näpuotsaga natuke tõsiseid mõtteid vahele visata.