Книги, похожие на «Эдуард Вильде, Rahva sulased»

Taimedega seotud mälestusi ja mõtisklusi.

Nad on põlised oponendid. Michael on ufoloog, kes usub teiste maailmade ja tulnukate olemasolu. Roberta uurib meteoriite ja usub ainult seda, mida oma silmaga näeb. Tundub, et mitte miski ei suuda neid lepitada, kuni nad kohtuvad „Päikese pojaks” nimetatud meteoriidi kraatri juures. Võiks arvata, et see salapärane keha kukkus kosmosest tuhat aastat tagasi Maale just selleks, et need kaks põikpead kokku viia.

Minu nimi on Griz.Minu lapsepõlv polnud nagu sinu oma. Mul pole kunagi olnud sõpru ja ma pole kohanud kogu oma elu jooksul nii palju inimesi, et nendest oleks saanud moodustada kaks jalgpallimeeskonda. Mu vanemad rääkisid mulle, kunagui, enne kui inimesed kadusid, oli maailm rahvast täis. Aga meie oma saarel ei tundnud siiski kunagi üksildust. Olime teineteise jaoks alati olemas ja meil olid meie koerad.Siis tuli varas.Olemas ei pruugi olla enam ühtegi seadust peale selle, mida ise õigeks peame, aga kui sa varastad mu koera, võid olla kindel, et tulen sulle järele. Kui me pole lojaalsed neile, keda armastame, siis mis on selle kõige mõte?“Poiss ja tema koer maailma lõpus” on ääretult paeluv lugu ellujäämisest, julgusest ja lootusest täielikult muutunud maailmas. See unustamatu romaan koos oma ainulaadse ja tugeva kangelasega on ideaalne raamat teoste “Station Eleven” ja “Pii elu” austajatele.

Olin nüüd väga üksi ja väga kõrgel. Külma liikumatusse õhku tõusis alasti naise kujuline hingeaur. Tihe nagu kadakasuits. Tänavavalgustite paistel sillerdavad lumehelbed langesid õhetavale näole ja ma lasin sel tundel liikumatult enesest läbi voolata. Tundel, mida ma tundsin kunagi, kui paadisillast lahti lasin ja tajusin, et vesi mind kannab, ja mida ma tundsin kord aastaid hiljem, kui Võru kultuurimaja taga peksa sain ning pärast verisel lumel pikutasin ja taevast vahtisin. See oli nii, nagu väljunuks ma kehast.