Книги, похожие на «Linn Ullmann, Rahutud»

Raamat räägib autori perekonna saatusest.„Sinised õunad“, nagu ka triloogia eelmised osad „Tuulekülv“ (2011) ja „Umbtaevas“ (2015, mõlemad kirjastuselt Varrak) kirjeldab Tapperite suguvõsa läbielamisi. 1944. aasta metsik septembritorm jättis Endriku ja Maarja koos lastega Läänemaa väiksesse rannakülla. Siitsamast algabki perekonna Kolgata tee läbi sõjast muserdatud maa. See on lugu meeleheitlikust põgenemisest, võitlusest ellujäämise eest, suurtest hirmudest; lapsepõlvest, kuhu alati mahub seiklusi ja väikesi rõõme, olgu aeg milline tahes. Kartus, et tema poliitiline tegevus Eesti Vabariigi riigivolikogu liikmena ja saksaaegne ametikoht majandusdirektooriumis võivad lähedastele ohtlikuks osutuda, sunnib Endrikut pere juurest lahkuma ja põranda alla minema. Tal tuleb perekonnast eemal viibida kaksteist pikka aastat, samal ajal kui NKVD ikka veel tema jälgi ajab. Kõik need aastad rändavad Maarja, pere neli last ning Endriku ema ja õed ühest Eestimaa paigast teise, püüdes võimalikult vähe tähelepanu äratada. Kust võtab väike habras Maarja hingejõu, et toime tulla üle jõu käiva töö, nälja, väsimuse ja pideva hirmuga? Võib-olla ammutab ta jõudu headelt inimestelt, keda oma rännakul kohtab; võib-olla aitab teda unistus leida jälle oma tilluke kodu, kus saaks koos perega vabalt ja hirmuta elada. Sest unistamist ei saa keegi keelata, unistada võib kas või sinistest õuntest.

Kuuekümne kolme aastane Britt-Marie ei ole tegelikult üldse passiiv-agressiivne vinguviiul. Ta on lihtsalt kultuurne inimene, kelle hing kisendab, kui ta näeb mustust, kriime või valesse sahtlilahtrisse pandud nuge-kahvleid. Ta on äsja jätnud selja taha nelikümmend aastat kestnud abielu ja pannud koduperenaise ameti maha. Ainus töökoht, mida talle pakutakse, asub Borgis, majanduskriisist räsitud alevis, kus kõik ärid peale ühe õllehaisuse pitsabaari on uksed kinni pannud. Britt-Marie vihkab jalgpalli, aga jalgpall on ainus rõõm, mis Borgi elanikele veel jäänud on. See ei ole just kõige parem alus heaks läbisaamiseks, aga kui kohalik noortevõistkond vajab nii hädasti treenerit, et on valmis leppima ükskõik kellega, ei tehta pisiasjadest numbrit.Romaan „Britt-Marie oli siin” on südamlik lugu naisest, kellel on tulnud oma elu algust eluaeg oodata. See on romaan armumisest, uutest võimalustest ja ootamatutest sõprustest. Fredrik Backmanile omaselt on selles loos küllaga sooja huumorit ja sügavat kurbust.

Lugesin selle raamatu läbi. No ja mis ma oskan kosta. No ei tea kohe. Mõni lugu oli nagu natuke naljakas. Mõni ajas päris kõvasti naerma. Mõni lugu kippus väheke ropuks kätte, aga tuleb tunnistada, et jäi siiski elulisuse piiridesse. Üks lugu pani kaasa noogutama ja imestama, et kuidas ma küll ise sellistele praktilistele mõtetele pole tulnud. Päris mitmes kohas üllatusin, et muidu väga tõepärases loos astuti ainult tilluke sammuke reaalsuse piirist üle ning tulemus kohutas. Aga võib-olla on minu piirid lihtsalt kitsamad kui autoril? Kummaline on ka see, et autor minu nime kasutab. Algul olin pahane. Siis aga lõin käega – las kasutab, kui tahab. Ei viitsi nii tühiste asjade peale pahandada. Eks ma mõistan ka, et autori sooviks on palju raamatuid müüa. Ja kena pseudonüüm aitab ju sellele ainult kaasa. Pealegi on mu nimi väga huvitav. Ütleksin isegi, intrigeeriv: Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees saksidelt laenatud eesnimi. Hakka või ise kirjutama. Armin Kõomägi