Книги, похожие на «Linn Ullmann, Rahutud»

Millised saladused on peidus Lapimaa unustatud nurgas asuva vana talumaja seinte vahel?
Varakevad hoiab Arvidsjauri lähedal asuvat Kõnnuküla oma haardes. Paljud talud on tühjad, määratud pikaldasele lagunemisele. Ühes majas elab Liv koos oma vana isa Vidari ja teismelise poja Simoniga. Nad moodustavad iseäraliku perekonna. Liv tunneb naabrite pilke samamoodi, nagu ta tajub bensiinijaamas õhtuses vahetuses töötades klientide vahtimist.
Kõik paistavad küsivat, miks Liv isa juurde jäi, mis teda selles Lapimaa kolkas kinni hoiab. Inimesed räägivad Vidari varandusest, sellest, kui rikas ta peaks pärast kõiki oma maatehinguid olema. Kõnnukülas tunnevad kõik kõiki ja keegi ei unusta kunagi midagi. Nüüd soovib keegi tagasi seda, mis on õigustatult tema oma. Ja oma eesmärgi saavutamiseks ei peatu ta millegi ees …
Pärast edukat debüüti raamatuga „Hõbedatee” (Rootsi 2018. aasta parim kriminaalromaan) on Stina Jackson tagasi sama sisutiheda ja liigutava looga inimeste seotusest oma koha ja üksteisega, kirjutades sellest, kui tugevad need sidemed olla võivad ja kui raske on sisseharjunud mustrist välja murda.

TAGASIPILK KÄIDUD TEELETeekonna lõpul vaadatakse ikka tagasi ja meenutatakse teel läbielatut. Arvan, et mind lapsena kasvatanud vanaisa Alfred, eluaegne eesti keele õpetaja, võiks oma tütrepojaga rahul olla, sest tänu temale hakkasin juba nelja-viie aastasena raamatute ja kirjanduse vastu huvi tundma. Nii olengi läbi elu olnud kahe isanda teener: tehnika, mis andis leiva, ja kirjandus, mis tõi rõõmu ja rahuldust. Oma vanaisale Alfredile pühendan käesoleva raamatu nimiloo – ülevaate tema kodutalu käekäigust läbi aastakümnete, mis ilmub esmakordselt.Peale selle on siia raamatusse koondatud minu põhitöö kõrval kirjutatud lühiproosat, samuti ka paar viimastel aastatel ilmunud, aga ka mõned seni ilmumata lühilood. Novell „Udu teel“ on minu debüütteos, mis märgiti ära 1963. aasta „Loomingu“ novellivõistlusel, kannab tolle ajastu pitserit ja on ära toodud originaalkujul. Jutustusena loetav on ka filmistsenaarium „Tuuline saar“, mis sai 1977. aasta võistlusel II (tol võistlusel kõrgeima) preemia. Režissöör Veljo Käsperi muudetud stsenaariumi järgi valmis sellest „Tallinnfilmis“ 1982. aastal film „Pihlakaväravad“. Novelli „Päevast päeva“ kirjutasin oma toonase ettevõtte Venemaalt tulnud direktori kohta ja see tähendas mulle uue töökoha otsimist. Ka teised lühemad novellid on sündinud tõsielust. Nii et – head lugemist!

„Katki” räägib loo keskealisest pisut eraklikust Ragnest, kes on sattunud oma elus madalseisu. Endas selgusele jõudmiseks üürib ta vana maja ja sukeldub seal iseenese valusasse minevikku. Ent maja peidab oma seinte vahel üht traagilist lugu. Juhuse tahtel tuleb aastaid saladuses hoitud lugu päevavalgele ja see muudab kõigi asjaosaliste elu. Lahti hargnevad inimeste saatused, põimuvad minevik ja tänapäev ning ootamatult seisab Ragne silmitsi keerulise ülesandega … „Vaid väikeseks viivuks oleks justkui midagi läigatanud taskulambi valgusvihus. Ragne sirutas käe ettevaatlikult purunenud laudade vahele ja tundis, kuidas külm metall tema kätt puudutas. Jah, just see puudutas tema kätt, mitte vastupidi. Tasapisi tõmbas ta külma tundmatut eset enda poole, kuni nägi, et see on metallist käsitöökarp, vana ja roostetanud.” „Katki” autor Tea Lall on sündinud 1967. aastal Jõgeval. Ta töötab Jõgeva linnaraamatukogus. „Katki” on tema esimene romaan, mis võitis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel III koha.