Книги, похожие на «Margaret MacMillan, Rahutegijad. 1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda»

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest.Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.

Üleminek romantismiajastust modernsesse ühiskonda tõi kaasa suuri murranguid. Ühiskond pidi lühikese aja jooksul kohanema industrialiseerimisest tingitud fundamentaalsete uuendustega. Raudteede kasutuselevõtt, töö- ja puhkeaja lahutamine ning linnade kasv muutsid inimese aja- ja ruumitaju. Käesolevas teoses vaadeldakse nende abstraktsete ühiskondlike muutuste taga seisvaid inimesi: teenijatüdrukuid, suurlinna elanikke, sisse- ja väljarändajaid, arste, töölisi, ettevõtjaid, kunstnikke, insenere, õpetajannasid ja teisi sotsiaalseid tüüpe, kes mängisid noil aegadel tähtsat rolli või olid tõusmas ühiskondlike muutuste keskmesse. Kolmeteistkümnes peatükis kirjeldavad tuntud ajaloolased nende inimtüüpide varal selle ajastu traditsioone, saavutusi ja muutusi. Seeläbi luuakse paeluv pilt inimesest tema ajas: majanduslik ja poliitiline elu, ent ka see, kuidas ta koges sündi ja surma, armastust ja seksuaalsust, tervist ja haigust, tööd ja tarbimist, usku ja teadust on nende käsitluste teema.Sisukord ja autoridSissejuhatus: 19. sajandi inimene (Ute Frevert, Heinz-Gerhard Haupt)Tööline (Vincent Robert)Ettevõtja ja juht (Youssef Cassis)Insener (Sylvie Schweitzer)Arst (Oliver Faure)Usklik (Michela de Giorgio)Teenijatüdruk (Gunilla-Friederike Budde)Õpetajanna (Claudia Huerkamp)Kodanik (Gérard Noiriel)Sisse- ja väljarändaja (Frank Caestecker)Suurlinna elanik (Friedrich Lenger)Kunstnik (Ute Frevert)Aadlik (Giovanni Montroni)Talupoeg (Heinz-Gerhard Haupt, Jean-Luc Mayaud)Raamatus on iga autori kohta ülevaatlik taustateave, iga teema kohta kasutatud kirjanduse loetelu ning isikunimede register. Raamatu on tõlkinud Ursula Vent.Kaia Sisaski arvustust (Sirp, 29.03.2019) saab lugeda SIIT.Varem on samas sarjas ilmunud, kuid nii mõnigi neist paberil otsa saanud: „Vana-Kreeka inimene“ (2001), „Bütsantsi inimene“ (2002), „Keskaja inimene“ (2002), „Romantismiaja inimene“ (2003), „Vana-Rooma inimene“ (2005), „Valgustusaja inimene“ (2006), „Renessansiaja inimene“ (2010), „Vana-Egiptuse inimene“ (2012). Vaata kodulehelt täpsemalt, millised neist on välja antud ka e-raamatuna.2019. aastal ilmub ka 10. raamat «20. sajandi inimene».Sarja toimetaja ajaloolane Ursula Vent vastab Valle-Sten Maiste küsimustele (Sirp, 29.03.2019) SIIN.

Jaak Juske viies lastele mõeldud ajalooraamat “Salapärase Venemaa lugu” viib meie naaberriiki, mille kohta kuuleme pidevalt uudiseid, kuidas see jälle mõnda oma naaberriiki ähvardanud või lausa rünnanud on. Suured riigid on ajaloos ikka tahtnud veel suuremad olla, oma naabreid kimbutanud ja vallutussõdu pidanud. Venemaa on alati soovinud laieneda. Eesti ja eestlased on nende sõdade tõttu väga palju kannatanud. Aga suhted suure naabriga ei ole alati tuld ja tapetuid tähendanud. Venemaa kunagine uhke pealinn Peterburi asub Eestile niivõrd lähedal, et selles suurlinnas on tööd ja leiba leidnud aegade jooksul kümned tuhanded eestlased. Nii et naabreid tuleb tunda ja väiksema osapoolena ajaloost õppida, kuidas suure naabri kõrval ellu jääda. Kuri ja halb ei saa olla kunagi terve rahvas, vaid ainult selle juhid. Ka venelased ise on pidanud ajaloos oma valitsejate tõttu väga palju kannatama. Suurel maal ja rahval on rääkida eriti palju põnevaid lugusid.Alustame rännakut salapärase Venemaa ajalooradadel. Ees ootavad ülipõnevad unejutud.

Eestit, Lätit ja Leedut mainitakse meelsasti üheskoos, tegelikult aga on kolm Baltimaad oma olemuselt täiesti erinevad. Mis neid ühendab, on asjaolu, et ikka ja jälle on nad sattunud olema tugevamate jõudude mängukanniks ja alles Nõukogude Liidu lagunedes said hakata vabalt arenema.Tänapäeva Baltimaade alasid iseloomustab juba ammusest ajast tihe seotus naabermaadega. Hansa Liidu ajal olid tihedad kontaktid Saksamaaga, kuid ka Venemaal ja Skandinaavia riikidel olid Läänemere ääres omad huvid. Poola omakorda moodustas aastasadu Leeduga ühise riigi. Need erinevad mõjud ei olnud Baltimaade jaoks alati sugugi positiivsed: ikka ja jälle langes see piirkond okupatsioonide või vallutuste ohvriks või sattus sõdade tallermaaks. Piirkonna geopoliitiline aktuaalsus ei ole kadunud ka tänapäeval.Norbert Angermann ja Karsten Brüggemann, kaks nimekat ajaloolast, saadavad lugejat läbi ainulaadse piirkonna vaheldusrikka ajaloo, käsitledes sündmusi alates keskaegsest linnaõigusest, partisanivõitlusest ja poliitilistest laulupidudest kuni e-residentsuseni, millega Eesti Euroopa Liidus furoori on tekitanud.

Raamatus „Piiskop ja ristisõda 1206“ esitab arheoloog Jonathan Lindström põneva ja teedrajava loo esimesest rootsi talupoegade asustamisest Eestisse. Kroonikate, kirjade ning täiesti mahajäetud ja kinnikasvanud külade avastamise abil luuakse elav pilt kuningas Sverkeri ja Valdemar Võitja ajastu Põhjalast. Samas puudutatakse ajaloolisi müsteeriume, nagu Eketorpi linnuse kadumine ja Svea riigi esimene sõjaline katastroof.Ajaloo hämarusest tuuakse päevavalgele ka peapiiskop Andreas Suneseni seiklusterohke elu. Sunesen oli üks mõjukamaid Euroopa kirikutegelasi, Pariisis õppinud magister, paavsti sõber, kes sekkus suurpoliitikasse ja keda Prantsuse kuninga agendid jälitasid üle Alpide. Andreas juhtis suuri ristiretki üle Läänemere, mis muutsid Põhjala igaveseks. Käime koos temaga suurlinnades ja paganlikel äärealadel, kuninglikes linnustes ja ümberasujate taredes ning tutvume tema mõtetega sõjast, seksist, leivaküpsetamisest, naisepeksust, pedagoogikast ja ajaloo mõttest.„Piiskopis ja ristisõjas 1206“ astume varakeskaja inimeste lähedale, mõistame nende argipäeva ja liikumapanevaid jõude Euroopa sünniajaks kutsutud vägivaldsel ajastul.