Книги, похожие на «Margaret MacMillan, Rahutegijad. 1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda»

Reisiparvlaev Estonia väljus Tallinna sadamast 27. septembril 1994, pardal 989 inimest. Peatekil asus sõjaline veos, mis pidi läbi Rootsi minema teise riiki. Estonia uppus öösel tugevas tuules, mis polnud aga veel kasvanud tormiks. Uppumise kulg oli dramaatiline.Laevad ei upu sellepärast, et puhub tugev tuul või et pardal on sõjaline veos. Kõik meremehed on merel näinud tugevaimaidki tuuli ja sõjalisi veoseid veavad paljud kaubalaevad. Kuid Estonia oli reisilaev ja see suunas kogu vastutuse otse valitsusele. Samal ööl alustati projekti, et peita nii laeva vrakk kui ka tõde. See ei õnnestunud. Tõde Estonia kohta on kirjas selles raamatus.Stefan Torssell läks merele juba 15-aastaselt. Tal on akadeemiline mereharidus ja laevakapteni haridus. Rootsi laevandusameti büroojuhatajana puutus ta kokku paljude hukkunute sugulastega, kes jutustasid oma loo. Seejärel algas aastaid kestnud uurimistöö.Selles raamatus kirjeldatakse iseäralikku laevahukku ja seda, kuidas 852 inimese surm kinni mätsiti. Estonia hukku ei ole mitte kunagi juriidiliselt analüüsitud.See on Stefan Torsselli kolmas raamat. Ta ise ütleb, et see on tema tähtsaim teos.

Raamatusse on kokku kogutud 50 olulist kõne ja teksti, mis annavad ülevaate eesti ajaloost ja eesti rahvusliku iseteadvuse kujunemisest ja olemusest viimase kahesaja aasta jooksul. Kõnede valikul on autor silmas pidanud, et raamatusse kaasatud tekstid raamistaksid Eesti ajaloo, annaksid edasi erinevate ajastute vaimu ning kõnetaksid lugejat ka käesolevas ajahetkes. Et lugejale avaneks võimalikult mitmekesine pilt, on kogumiku kaasatud haritlaste, poliitikute, EKP juhtide, dissidentide jt kõnesid-kirjutisi. Lagle Parek: “Soovitan seda raamatut lihtsalt osta, mitte ainult lugeda, sellepärast et see võiks olla riiulil ja kui sul vahel on vaja ennast mingisse aega paigutada siis kõnede kaudu on väga hea , see on selline raamat mis võib olla, või võib olla õige on öelda, peab olema.“

„Valitsuse maja“ ei sarnane ühegi teise Vene revolutsioonist ja nõukogude võimueksperimendist varem ilmunud raamatuga. Yuri Slezkine’i teos, mille kohta võib öelda, et see on kirjutatud Tolstoi „Sõja ja rahu“, Grossmani „Elu ja saatuse“ või Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“ traditsioone järgides, annab haaravas vormis täpse ja igakülgse pildi elust Moskva hiigelsuures kortermajas, kus nõukogude tipptegelased ja nende pered elasid enne, kui nad ise langesid stalinlike repressioonide ohvriks. Vankumatutest bolševikest ja uue maailma ehitajatest, kes on karastunud vanglates ja asumisel, saavad nüüd kõrged ametimehed, neil on perekond ja neilgi on oma olmemured, nad osalevad repressioonides, hukkavad rahvavaenlasi ja lõpuks hukatakse rahvavaenlastena ka nemad ise. Uus maailm jääb nende lastele …Aastal 1931 valminud nn valitsuse maja, mis hiljem sai tuntuks kui maja kaldapealsel, asub teisel pool Moskva jõge Kremli vastas. Selles Euroopa suurimas kortermajas oli lisaks 505 möbleeritud korterile ka kõik muu vajalik alates kinost ja raamatukogust ning lõpetades tenniseväljaku ja lasketiiruga. Autor kirjeldab, kuidas maja asukad oma korterites elasid ja juhtisid Nõukogude riiki, kuni umbkaudu 800 nendest sattus viimaks vanglasse ja kaotas enamasti ka elu.Kirjadele, dokumentidele, päevikutele, arvukatele intervjuudele ja sadadele haruldastele fotodele toetudes annab „Valitsuse maja“ mitmekülgse ja unustamatu koondpildi peaaegu kõikidest toonase elu tahkudest kirjanduskriitikast kuni uute revolutsiooniteooriate, tulevikuennustuste ja punase terrorini.Yuri Slezkine on California ülikooli ajalooprofessor, Ameerika teaduste ja kunstide akadeemia liige ning mitme auhinnatud ajalooraamatu autor.