Книги, похожие на «Matthias Johann Eisen, Raha-augu jututd»

Edukas naisajakirjanik Eleanor tunneb, et elus on midagi, mida ta lapsepõlves teadis, kuid mille ta nüüdseks on ära unustanud. See miski on kaduma läinud teekonnal, kus ei ole aega elada oma elu, valikuvabadus on näiline ja kohanemine vastuoluliste tõdedega möödapääsmatu. „Lubaduste lennurada“ on raamat naisest, kes peab üles leidma oma elujulguse, et saavutada loominguline vabadus ja tunda armastusest rõõmu. Minevik on ohtlikult kohal ja esitab oma ebamugavaid küsimusi.Tartust pärit Katriin Fisch’i debüütromaani on nimetatud arvustustes intelligentseks naistekaks. Teos pakub nii hoogsat süžeearendust kui ka mõtisklusi elu paradokside üle. Raamatu autor on õppinud muusikat, eesti filoloogiat, kultuurikorraldust ja töötanud pikalt Tartu linnavalitsuses kultuurisektori juhina. Viimastel aastatel on ta korraldanud loovkirjutamise kursusi nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Selle romaani minategelane avastab ühel ilusal suvepäeval keset Tallinna linna äkki, et ta on muutunud nähtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavapärasel moel „nähtavate inimeste maailmaga” tal enam kontakteeruda võimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mõttes küllaltki keskmist elu elanud, neljakümnele lähenevale mehele, kes oma olukorra tõttu on nüüd sunnitud elu kõrvaltvaatajaks, ja kellel äkki on aega vaadelda, mõtiskleda ja varemolnut meenutada, ümbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta näeb elu seda poolt, millest ta on varem küll teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapäevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tähelepanu pöörata. Oma seisundit ära kasutades püüab peategelane mõne väärnähtuse vastu isegi välja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvõttes tõuseb tegelase ette (igavene?) küsimus, kuivõrd oluline on tegelikkuse pahupoole nägemine ja sellest teadmine, kui seda mõjutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi sellist elu, kus kõigest taolisest kergelt üle libisetakse.

Sa ärkad ja sul pole aimu, kus sa oled, lisaks raputab sind suur valgekarvaline tegelane. Sa saad kuidagimoodi jalad alla, kuid iga mööduva hetkega läheb lugu aina hullemaks. Sa oled kodust kirjeldamatult kaugel ja lisaks aetakse sind teadmata põhjusel taga… «Keskpäevapimedus» kuulub samasse maailma 2001. aastal ilmunud romaaniga «Operatsioon „Ogaline päike“», kuid kattuvaid tegelasi peale anonüümseks jääva ülestähendaja raamatutes ei ole.

Greete Kõrvitsa (sünd 1988) debüütromaan on väljamõeldud tegelaste ja sündmustega, kuid tähelepanekutega ning dialoogidega autori enda elust. Ameerika ühiskonda kirjeldab autor kontrastsetes värvides. Jätkub kõike: irooniat, huumorit, pisaraid. Ent mitte ainult Ameerikat pole selles raamatus. Siit leiab ka Eesti elu, eestlaslikku suhtumist, rõõmu ja masendust, kodu ja natuke koduigatsust. See on raamat kohanemisest, mille taolist tuleb kogeda paljudel, kes on pidanud järgnema „sellele õigele“ – mõeldagu siin siis tööd või inimest.