Книги, похожие на «Ragnar Jonasson, Lumepimedus»

Kogumik «Tuumahiid 2: Toorium» koondab üheksat veebiajakirjas Reaktor ajavahemikul november 2012 kuni veebruar 2014 avaldatud ulmejuttu nii kogenud kirjanikelt, näiteks Indrek Hargla või Maniakkide Tänav, kui ka autoritelt, kes on alles jõudmas oma juttude trükis avaldamiseni.Juttudes leiab paljusid üldinimlikke teemasid: inimlik hoolivus hoiabelus; loodusest lugupidamine ka siis, kui inimene näib kõikvõimsajumalana;surematus võib olla samaaegselt nii hea kui halb; armastusvõib olla koletis või ka päästja. Juttudes saab jälgida inimkonnakonflikti elava planeediga, elada kaasa tuleviku programmeerimistele,kohtuda pensionärist stalkeriga, lugeja ette laotatakse ühe hundi nahaohtlik saladus ja veel palju muud.

Irene on raamatukoguhoidja. Tõsi, Raamatukogu on selline, mis ei laena ühtegi raamatut välja. Ja asub see… väga paljude paralleelmaailmade vahel, ent mitte üheski neist. Seetõttu sarnaneb raamatukoguhoidja töö pigem spiooni omaga: Irene ülesanne on minna kohale, osta, varastada või ükskõik millisel moel hankida raamat ja tuua see Raamatukokku. Maailmad on erinevad ja seetõttu võivad isegi klassikalised teosed neis pisut erineda. Näiteks on „Faustis” mingi sõna vahetusse läinud. Või on vennad Grimmid leidnud oma raamatusse täiendava muinasjutu või paar. Mõned raamatud on unikaalsed, seotud ainult ühe konkreetse maailmaga, mõned võivad aga reeta Raamatukogu saladusi.Esialgu tundub kõik lihtne: minna kena praktikandi saatel Londonisse, võtta raamat, tulla märkamatult tagasi. Aga raamat on juba varastatud ning seda näivad otsivat väga mitmed jõud alustades Liechtensteini saadikuga ja lõpetades salaühingutega. Liechtenstein, muide, on üks Euroopa suurjõude, sest just seal valmistatakse haldjate võluväe abiga maailma parimaid tsepeliine. Genevieve Cogmani „Nähtamatus raamatukogus” on salapära ja maagiat, ustavust ja reetmist, aurupunki ja armastust raamatute vastu – lühidalt: see on hõrk kokteil igale maitsele.

Varalahkunud andeka naiskirjaniku Helga Pärli-Sillaotsa (1912 – 1939) romaan “Tee viib järveni” ilmus esmatrükis 1940.a ja on tänaseks muutunud bibliofiilseks harulduseks. Autori sõnutsi olnud selle kirjutamise tõukeks unenägu, milles kõlanud tulevase romaani pealkiri; lisaks on selles ka muljeid ja elupilte kirjaniku suvitussuvest järvedekaunis Rõuges. Muus on tegu fantaasiaga. Noor, edukast lauljannakarjäärist unistav Hele Karste saabub koos eaka abikaasaga vaiksesse alevikku suvitama. Kohtudes seal aga oma kooliaja sümpaatiaga, kes kandideerib kohaliku kiriku pastori kohale, elab naine mõne lühikese päeva jooksul läbi tundetulva ja jõuab endas uuele selgusele.

Kui mul midagi naiste vastu on, siis ainult see, et nad ei oska korralikult tulistada ja autot juhtida, ajas Andres Västrik ennast ise närvi sellega, et väljendus nii kuradi lamedate klišeedega, et see ajas suisa nutma. Kui mees läheb enda peale nii tigedaks, siis ta ründab kõige lähemal seisvat tegelast. Et rohkem mitte vastikuid ja ebamugavust tekitavaid emotsioone saada. Ja ta pani täiega: Nii et partnerina on naised ikka üsna ebausaldatavad. Ja politseiamet on naiste jaoks päris kindlasti liiga karm. Rita Leidpalu polnud nõus laskma endale vett peale tõmmata:Sinu endine naine vist töötab politseis? Västrik oli tahtnud kõigest plikatirtsu turtsakust tagasi tõmmata. See oli praegu löök allapoole vööd, tunnistas ta hõreda irooniaga…