Книги, похожие на «Shaun Bythell, Raamatukaupmehe pihtimused»

“Pilvelinnuste ajastu langus” viib lugeja haaravasse ja tempokalt arenevasse seiklusesse läbi erinevate fantastiliste paralleelmaailmade.

Ja kus su keha siis on, nõudis ta. Seal, eemal, osutasin ma sinna, kus rabelevat ja sõimavat Jörgenit kinni hoiti. Vanake ei pööranud meile enam mingit tähelepanu ja hõljus üllatavalt kiiresti sinnapoole, kuhu ma just osutanud olin. Mõtlesin tol hetkel, et veel kuu aega tagasi poleks ma uskunudki, et minuga kunagi üldse midagi sellist juhtuda võiks – vaimud, Kuuhundid, Valvurid, Ülemiste Vanake, kuulsuste sarnased golemid… Jube! Kuid nüüd olin ma ka ise selle maailma liige. Tagasiteed polnud ja see tundus isegi kuidagi loomulik. Raamatu “Iseenda laps” kangelanna, tavaline Tallinna koolitüdruk Annika seisab ühel hommikul kummaliste valikute ees. Enesele ootamatult naaseb ta oma sünnieelsesse aega, armub siniste juustega noormehesse, kes osutub vaimuks, võitleb müstiliste olenditega ning tema missiooniks saab päästa maailm läbi selle, et sünnitada …. iseennast. Autorist: Airka Harrik on sündinud 28.veebruaril 1995, lõpetanud Pelgulinna Gümnaasiumi kunstiklassi ning jätkab õpinguid Tallinna 21. koolis. “Iseenda laps”, mille kirjutamist alustas ta 13aastasena, on tema esikromaan ning esimene osa samateemalisest triloogiast.

"Liiseli võti" saavutas kirjastuse Tänapäev 2008. aasta romaanivõistlusel teise koha. See on lugu noorest naisest, kes põgeneb kahe väikese tütrega oma vägivaldse alkohoolikust mehe juurest. Paraku on pooleldi titeeas kaksikute kõrvalt väga raske üksinda toime tulla, kui pole tööd ega elukohta ning mitte kedagi toetamas. Lisaks kipub minevik ikka ja jälle kummitama. Kui ühel hetkel tekib võimalus luua uus suhe, taipab naine, et ei suuda ega julge enam ühtki meest usaldada.

Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“ on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Päeviku vormis kirja pandud romaan ei keskendu siiski sedavõrd Venemaa heitlikule ajaloole, kui pigem igapäevaste pisiasjade – puudutuste, vestluste, häälte ja lõhnade – tähtsustamisele. Kas nendes peitubki õnn? Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest. Romaan, millest leiab vihjeid nii Bulgakovi kõrgteosele „Valge kaardivägi“ kui ka Dostojevski „Kuritööle ja karistusele“, kindlustab Vodolazkini positsiooni Vene nüüdisaegsel kirjandusmaastikul.Jevgeni Vodolazkin, keda kutsutakse ka uueks Umberto Ecoks ja Venemaa Márqueziks, sündis 1964. aastal Kiievis ning elab Peterburis. Ta on vanavene kirjanduse, Venemaa keskaja ja folkloori ekspert ning erialateadmised on leidnud olulisel määral kasutust ka kirjaniku loomingus. Varasemalt on eesti keeles Vodolazkinilt ilmunud romaan „Lavr“ (2014), mis pälvis Venemaa maineka kirjanduspreemia Bolšaja Kniga ja Jasnaja Poljana auhinna. Vodolazkini teoseid on avaldatud enam kui 30 keeles.