Книги, похожие на «Shaun Bythell, Raamatukaupmehe pihtimused»

Lolliks tehtud, paljaks röövitud ning saatuse hooleks jäetud Maryle tundub, et saabunud sünge periood ühel kaugel Kariibi mere saarel ei lõpe kunagi. Ent lootusetuse tähtsaim ravija on muidugi armastus. Tuleb seda vaid kohata ja suure tunde vääriline olla. Kuidas aga tõelist armastust ära tunda, seda polnud Mary endalt kunagi varem küsinud.

Postimehe romaanisarja kuuenda raamatu peategelane Esther Greenwood on andekas ja ilus noor naine 1950. aastate New Yorgis. Hoolimata edust ja paljutõotavatest karjäärivõimalustest murdub ta vaimselt – võib-olla lõplikult. Tema mentaalne kokkuvarisemine, enesetapukatsed ja sellele järgnenud kuud vaimuhaiglas on lugejateni toodud erakordses eheduses. Inimpsüühika kõige tumedamatesse nurkadesse tungiv „Klaaskuppel“ on Ameerika kirjandusklassikasse kuuluv erakordne teos. See on šokeeriv, realistlik ja intensiivselt emotsionaalne, samas humoorikas ja elujaatav romaan naisest, kes langeb depressiooni haardesse. Teoses leiab käsitlemist ka ühiskonna eeldustest tulenev ebaõiglus, millega peategelane Esther on noore naisena sunnitud kokku puutuma. Tema võimetus leppida naistele ette kirjutatud koduperenaise rolliga peegeldab ka Plathi kahevahelolekut ja soovi olla korraga nii ema kui ka looja, poetess. 1953. aastal töötas 21-aastane Sylvia Plath külalistoimetajana New Yorgi ajakirjas – töökoht, mille ta sai jutuvõistluse auhinnana. Just sellest eluperioodist kirjutabki ta 1963. aastal ilmunud autobiograafilises raamatus, millega pani enese teadmata aluse uuele sotsiaalset ja kultuurilist ühiskonnakorraldust käsitlevale kirjutamislaadile. Sylvia Plath (1932–1963) sündis Bostonis ja õppis Smithi kolledžis. 1955. aastal astus ta Cambridge’i Ülikooli, kus kohtus tulevase abikaasa Ted Hughesiga. 1960. aastal ilmus Plathi esimene luulekogu „The Colossus“ ja 1963. aastal esimene ja ainsaks jäänud romaan „Klaaskuppel“; luulekogu „Ariel“ avaldati 1965. aastal postuumselt. 1981. aastal avaldatud kogumiku „Kogutud luuletused“ eest, mis sisaldab luuletusi ajavahemikust 1956–1963, pälvis ta Pulitzeri preemia.Postimehe romaanisarjas ilmunud: Jevgeni Vodolazkin „Aviaator“John Fowles „Liblikapüüdja“Stephanie Danler „Magusmõrkjas“Ernesto Sábato „Tunnel“Anaïs Nin „Henry ja June“Postimehe romaanisarjas ilmumas: Penelope Lively „Foto”F. Scott Fitzgerald „Ilus ja neetu”Kevin Brockmeier „Surnute lühiajalugu“Graham Greene „Armastusloo lõpp“

448 lkNeil erinevatel koomilistel, sooja pilguga inimese sisse vaatavatel lugudel on üks ühine nimetaja: kirjutusmasin. Mõnes neist on sellel väiksem roll, mõnes suurem. Kirjutusmasin esindab paljudele teatavat käsitööoskust, ilu ja isikupära, mida on moodsas maailmas aina raskem ja raskem leida. Ometi on Tom Hanks neis lugudes selleni küündinud, just samasugusel tagasihoidlikult tundlikul moel, nagu oma filmirollides.

"On 1939. aasta september, Teise maailmasõja esimesed nädalad. Poolast saabub Ungari piirile massiliselt põgenikke. Suures segaduses läheb kaduma kolm Punase Risti veokit koos sõdurite ravimiseks mõeldud morfiini ja kokaiiniga. Budapestis upub samal ajal tundmatu noor naine ujula basseini. Kaks juhtumit, kaks uurijat: üks neist erru läinud legendaarne detektiiv Sándor Nemes, teine raamatust „Budapest noir“ eesti lugejatele juba tuttav kriminaalajakirjanik Zsigmond Gordon. Nende teed viivad üha lähemale nii teineteisele kui ka kõige kõrgematele ringkondadele.„Patune Budapest“ ei ole „Budapest noiri“ otsene järg, kuigi peategelased – Budapest ja Gordon – on enam-vähem samaks jäänud. Maailm nende ümber on aga muutunud. Gordoni lähedased on surnud, ära sõitnud või just lahkumas, neist on alles veel vaid mõned jäljed: palmipuudega särk, romaanikäsikiri, sahvritäis eksperimentaalmoose või üllatuskülaline uksel. Päris kohv, tubakas ning isegi kartul on defitsiitne kaup ja mooside hapu mekk ei ole enam ammu ainult maitseküsimus.Terve ungari maailm on süngem kui veel paar aastat tagasi, inimestele on jäänud üha vähem vabu valikuid. Juudiseadused represseerivad haritlasi, fašistlikud jõugud tegutsevad oma äranägemise järgi ja kunagised punatimukad töötavad nüüd riigi teenistuses ülekuulajatena. Härrasmehe võõba all peituvad tihti alatud kurjategijad ning nende võimujanu ja rahanälg on piiritu. Poliitiliste mängude raha tuleb salajastes eliit-kaardiklubides mängitavast bakaraast ja narkourgastes tarvitatavatest uimastikogustest. Kõik need hukatuslikud mängud on ebaseaduslikud, aga „Millal on siin riigis midagi tegemata jäetud sellepärast, et see on keelatud?“Uudised ei ole enam pühad, vaid tsenseeritud, arvamustest rääkimata. Kus on siis sellistel jõhkratel aegadel tõde? Ühe kangelasliku ajakirjaniku käes? „Teie, uurijad, räägite alati objektiivsest tõest. Ma ei saa aru, kust te seda õppinud olete. Objektiivset tõde pole olemas. Kõigil on oma tõde. Teil, teistel, kõigil! Mina ei saa avaldada mingit tõde. Parimal juhul saan kirjutada sellest, mis juhtus.“Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteeti paljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meili teel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, on pärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneri diplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elab väikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga.“Patune Budapest” on viieosalisest krimisarja “Budapest noir” teine raamat. Eesti üks tuntumaid krimikirjanduse eksperte Jaan Martinson asetas sarja esimese raamatu «„Budapest noiri“» oma 2019. aasta lemmikkrimkade edetabelis kõrgele kuuendale kohale.