Книги, похожие на «Emil Tode, Raadio»

Norra nüüdiskirjanik Kurt Sweeney (snd 1961) on kirjutanud rikkaliku suguvõsaromaani, mis ulatub üle kolme põlvkonna ja kolme mandri 20. sajandi poliitiliste ja kultuurikonfliktide taustal. Minategelane John on pärit USA-st ja kasvatab Norras üksikisana väikest poega. Raamat on mõeldud kui testament pojale, et tutvustada talle pereliikmeid ja peretülide tagamaid, anda talle võimalus mõista. Minategelase isa George on andekas kunstnik, aga joodik ja vägivallatseja, kelle tõttu laguneb perekond ja kannatavad lapsed. Kasvanud üles adventistide peres võimuka ema lemmikpojana, sõidab ta õrnas eas misjonäriks Euroopasse. Mõjutatuna Vana Maailma rikkalikust kultuuripärandis asub aga innukalt õppima ja lugema ning kuigi ta peab perekonna survel kirurgiks õppima, loobub arstitööst ja religioonist ning hakkab kunstnikuks. See lõhestab perekonna. George kolib oma perega Norrasse, kust tema naine pärit on, aga kaotab tunnustust ja mõistmist leidmata kontrolli enda üle ja sunnitakse riigist lahkuma. Isa tempude tõttu on ka John norra sugulaste poolt eemale tõrjutud, ka tema peab Norrast lahkuma. Nagu isa, otsib ka John elu mõtet ja lunastust kunstist, kirjandusest ja muusikast, Euroopa rikkalikust kultuuripärandist, mis vastandub teravalt sektantliku religiooni kitsarinnalisusele. Kurt Sweeney sündis 1961. a Los Angeles, kuid elab oma perega Norras Tønsbergis. Ta töötab kultuuriajakirjaniku, kunstikriitiku, tõlkija ja sotsiaaltöötajana. „Koonused“ on tema debüütromaan.

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika – psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda – kohati isegi lõbusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude üle. […] “Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?”Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib?Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure.“Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.”“Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?”“Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata.“Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib”“Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimu­haigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]

"M. R. Jamesi ja William Hope Hodgsoni kõrval tähtsaima 20. sajandi alguse inglise õuduskirjaniku E. F. Bensoni (1867–1940) tondijuttude paremikust leiab lugeja nii klassikalisi maamõisate viirastuvaid asukaid, kelle hingel traagiline veresüü rahuneda ei luba, rõskete surnuaedade kõdunevaid kooljaid, satanistlikke rituaale õõvastava atmosfääriga salajastes lossikambrites, iidsete kultuspaikade sajandite taha ulatuvat raudset haaret, kohutavaid limaseid hiidsuuri olendeid, Egiptuse muumiate needust, Alpide kõrgmäestikes elunevaid jälke poolinimesi-poolahve, esoteerilisi rituaale, aga ka viirastuvaid ammusurnud lapsi kaugest ja õnnelikust minevikust.E. F. Bensoni tondijutte iseloomustab psühholoogiline usutavus, peene ja tundliku pintsliga välja joonistatud karakterid, ängistav ja unenäoline atmosfäär, midagi varjamata edasi antud ja hästi visualiseeritud õudused ning kirjaniku enda keerukale ja puritaanlikule lapsepõlvekodule viitavad painajalikud lapstegelased."