Книги, похожие на «Ivan Turgenev, Punin ja Baburin»

Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga.Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.

„Poldarki” sarja lugejad on nautinud häirimatut õnne, mis valitseb neile armsaks saanud Rossi ja Demelza suhetes. Paraku koguneb selle abielu kohale pilvi, kui Prantsusmaalt sõjavangist päästetud noor mereväeohvitser Demelzasse meeletult armub. Prantsusmaa-retke järel sõjakangelaseks kerkinud Rossil tuleb isikliku elu murede kõrval maadelda George’i süveneva vaenulikkusega: vana Agatha surmaeelsed sõnad on tekitanud tolles piinavaid kahtlusi. Naabritevahelised pinged süvenevad, kui Ross otsustab lõpuks ikkagi kandideerida alamkotta, ohustades George’i parlamendiliikmekohta.Nende intriigide taustal hargnevad teised, niisama põnevad. Mida teeb George’i kahtluste hajutamiseks Elizabeth? Kuidas läheb teineteisest lahutatud Morwennal ja Drake’il? Mis juhtub Osborne’ide majas, kui sinna saabub abiliseks Morwenna noorim õde Rowella? Kuidas võitleb saatana kiusatustega Emma Tregirlsisse armunud Sam? Mismoodi saavad erineva elustiili põhjustatud raskustest üle Caroline ja Dwight?Neli jõekäärus ujuvat luike esindavad melanhoolse Rossi silmis nelja naist, kellega tal on tulnud viimasel ajal ühel või teisel moel kokku puutuda.

Eesti kirjanduses on seniajani ebaproportsionaalselt vähe zombisid ehk siis ebasurnuid, kes kas osavate surnumanajate tahtel või mingite salapäraste loodusnähtuste mõjul hauast välja ronivad – selle tühimiku on Maniakkide Tänav oma verd tarretama paneva raamatuga nüüd täitnud. Autor on kohalikele ulmesõpradele tuntud juba üle kümne aasta. 90ndate lõpus ilmunud mitu novelli kuulutasid omanäolise ja tugeva autori sündi. Esimene pöördumine pikema žanri poole tõi kaasa äramärkimise 2000. aasta romaanivõistlusel teosega „Minu aknad on puust ja seinad paistavad läbi“, mille Eesti fantaasiakirjanduse austajad väga hästi vastu võtsid.