Книги, похожие на «Ivan Turgenev, Punin ja Baburin»

Norman Rhodes, Hannah Swenseni puhutine kavaler teatab, et ostisRhonda Scharfilt, kohaliku apteegi kosmeetikaleti teenindajalt, maja. Takavatseb hoone lammutada ja ehitada koos Hannah’ga kujundatud unistuste maja.Hannah on sellest veidi ehmunud, eriti kuna ta sõrmusesõrm on ikka veelvägagi tühi …Kui Hannah läheb koos oma emaga majja jäänud kraami kokku koguma, siisleiavad nad mõne vaimustava mööblitüki, lapiteki … ja Rhonda Scharfilaiba. Leitakse ka väga erilise õhtusöögi jäägid ja üks Cooke Jari kuulussidrunibeseekook. Nüüd sõltub juhtumi uurimine Hannah’st ja alustada tulebtema enda pagaritöökojast.Sisaldab üheksa ainulaadset küpsise- ja magustoiduretsepti!Joanne Fluke’i Hannah Swenseni sarjas on praeguseks ilmunud ligi 20 menukatkrimiraamatut, mis on tuntud heade retseptide, mõnusa huumori ja nutikatelõppude poolest. Aga mitte ainult, sest neist ei puudu ka romantika. Varem oneesti keeles ilmunud “Mõrv šokolaadiküpsistega”, “Mõrvmaasika-vahukooretordiga” ja “Mõrv mustikamuffiniga”.

Raamatu 2. osa Kättemaks iga hinna eest! Noor meremees pöördub ohtlikult reisilt tagasi koju. Tema isa ja kallim ootavad teda. Ent armukade reetmine muudab tema elu alatiseks! Ootamatu kohtumine aga toob ta ellu uue muutuse ning tundmatust meremehest saab KRAHV MONTE CRISTO – salapärane, rikas ja piisavalt võimas, et oma vaenlastele viimaks kätte maksta.

Tundeid vaos hoidev, arukas ja intelligente Iris on leppinud teadmisega, et armastus pole tema jaoks. Austajaid on tal palju, kuid tõeline armastus ei taha kuidagi tulla. Siis aga, kui ta kohtab Brianit, muutub tema elus kõik. Mees äratab temas sellised tunded, mille olemasolu ta – pealaest jalatallani praktiline, asjalik ja kaine ellusuhtumisega naisterahvas – isegi kahtlustada ei osanud. Ja tema mõõdukale, rahulikule elule on tulnud lõpp.

Olin nüüd väga üksi ja väga kõrgel. Külma liikumatusse õhku tõusis alasti naise kujuline hingeaur. Tihe nagu kadakasuits. Tänavavalgustite paistel sillerdavad lumehelbed langesid õhetavale näole ja ma lasin sel tundel liikumatult enesest läbi voolata. Tundel, mida ma tundsin kunagi, kui paadisillast lahti lasin ja tajusin, et vesi mind kannab, ja mida ma tundsin kord aastaid hiljem, kui Võru kultuurimaja taga peksa sain ning pärast verisel lumel pikutasin ja taevast vahtisin. See oli nii, nagu väljunuks ma kehast.