Книги, похожие на «Ann Cleeves, Punased luud»

"Kirjanduskonkursi «„Bestseller 2015“» ära märgitud tööilukirjanduse kategooriasIhaneeme on idüllliline rannaküla, kus elavad pealtnäha ideaalsetklantspiltelu endisest poliitikust meelelahutusärimees, tema koduperenaisestabikaasa, tolle vend, lapsed, koerad ja kassid ning rannarestoran. Kui aga nendejuurde satub modellist Õnne, selgub, et miski pole päris nii, nagu paistab, jaet kõik saab minna veel palju keerulisemaks, vähemalt esialgu. Lugu ei teelihtsamaks ka arvukad sõbrad, üks tantraguru, peadpööritavad kired, taamalkulgevad kohtuasjad, Paremerakonda räsinud rahastamisskandaali vari ega seegi,et keegi selles loos ei tundu kohati päris täpselt teadvat, mida ta tahab …või siis tahavad lihtsalt kõik kõike. Ehk kas on võimalik olla ühekorragaingel ja kelm?Katariina Tammert on Eesti kirjanik. Ta on õppinud Tartu Ülikoolisajakirjandust ja kommunikatsiooni ning sel alal ka töötanud, kõige pikemaltEstonian Airis ja ajalehes Postimees. Varem on temalt ilmunud armastusromaanid“Lenda minuga” (2013) ja koos Mart Kadastikuga kirjutatud“Paarismäng” (2014). “Armastus, sõprus ja õnn on need teemad, mis mind kõige rohkeminspireerivad, samuti elus oma tee leidmine, ilu, rõõm, lõbu ja naudingud …Elu helgem pool. Seda kõike leiab ka sellest raamatust, mis samas ei tähenda,et siin tumedamaid toone ei oleks – aga need panevadki kaunimad värviderksamalt särama!” Katariina Tammert

"Tuisune talv" on järg triloogia esimesele osale «Sügisvalgus». Laanehaua majakese omanikuks saanud linnamees Sander Karm on talveperioodiks kohaliku saeveski tööliseks hakanud ja püüab elu realiteetidele alistudes unustada järgmisse põlvkonda kuuluva Liis Melliku vastu tekkinud õrnu tundeid. See aga polegi nii lihtne, sest tuisune talv veeretab Harinõmme küla elanike ette mitmeid katsumusi.

Ligi kaks aastat on möödunud ajast, mil Rebecka Martinsson klaaris arveid meestega, kes mõrvasid tema noorpõlvesõbra Viktor Strandgårdi. Nüüd on Rebecka haiguslehel ja tal on väga raske tollaseid sündmusi meenutada. Töö tõttu satub ta taas Kirunasse, kus äsja lapsepuhkuselt naasnud politseiinspektor Anna-Maria Mella on asunud uurima preester Mildred Nilssoni mõrva. Kuriteo jäljed on küll jahtunud, ent tõde hõõgub külas nagu tuli tuha all. Mõrvatud preester Mildred Nilsson oli feminist ja mässaja, kes oli pinnuks silmas nii oma ülemusele ja kolleegidele kui ka paljudele meessoost külaelanikele. Mildredi tulek pööras kõik senised võimusuhted pea peale, ta rajas naisvõrgustiku ja lõi kiriku maadele rännanud emahundi kaitseks sihtasutuse. Tänu Rebeckale jõuavad politsei kätte Mildredile saadetud ähvarduskirjad ja üks võigas joonistus. Ehkki Rebecka hoidub seekord sündmustesse sekkumast, lõppeb asi tema jaoks siiski veriselt. Åsa Larssoni eelmine Rebecka Martinssonist kõnelev romaan „Päikesetorm” ilmus kirjastuses Varrak 2015. aastal.

Politseiinspektor William Wistingu põnevik.Kui Töölispartei lugupeetud juhtfiguur Bernhard Clausen infarkti tagajärjel sureb, siis kutsutakse uurija Wisting kiirkohtumisele peaprokuröri juurde. Clauseni suvilast on leitud midagi, mis kuidagi ei passi kokku Clauseni tubli ja kristallpuhta poliitiku kuvandiga. Ohus võivad olla riiklikud huvid ning juhtumit peab uurima varjatult avalikkuse ja ajakirjanduse eest. Lisaks paarile väljavalitud politseitöötajale kutsub Wisting oma salajasse uurimisrühma ajakirjanikust tütre Line. Parteiveterani minevikus ristuvad mitme lahendamata kriminaalasja jäljed. 2003. aastal kadus Oppegårdis Gjersjø järve ääres kala püüdes noor mees ja üsna varsti pärast seda jõudis peaprokurörini kiri tekstiga: „Uurige tervishoiuminister Bernhard Clausenit seoses Gjersjø juhtumiga.“ Tookord ei pööratud vihjele suuremat tähelepanu ega uuritud seda. Juhuslikult on sama kadumislugu jõudnud ka Kripose lahendamata juhtumite eriuurimisrühma juhi Adrian Stilleri lauale ja Wisting mõistab vastumeelselt, et Bernhard Clauseni peidetud saladuste paljastamiseks vajab ta Stilleri abi.„Salatuba“ on teine osa Jørn Lier Horsti uues krimisarjas „Lahendamata juhtumite kvartett”.

Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.