Книги, похожие на «Ю Несбё, Punarind»

Sisukirjeldus: Fantaasialugude kogumik «Varjud liiguvad pimeduses»sisaldab enam kui poolsada erinevas pikkuses fantaasia- ja õuduslugu,milles on seiklusi, maagiat ja ka seksi. Lugude tegevus toimubtänapäeval, minevikus, tulevikus ja määratlemata aegadel, nüüdses jamuinasmaailmas, tegelasteks lisaks inimestele haldjad, deemonid,surematud, zombid, vampiirid, härjapõlvlased, koerakoonlased ja teisedVarjumaailma tegelased.Autor alustas fantaasialugude kirjutamist mõningate rahvasuus liikunudõuduslugude kirjapanekuga. Kuivõrd selliseid pajatusi on siiski vähe,hakkas Ed Vecin neid ise välja mõtlema ja suurem osa neist ongikogumiku kaante vahel. Kirjaniku loomingut on mõjutanud PoulAnderseni, J.R.R. Tolkieni, Christopher Paolini, George. R. R. Martinija paljude teiste fantaasiakirjanike teosed.Järgmise raamatuna ilmub autoril tõenäoliselt «Atlantis ärkab ellu»,mis kirjeldab kunagiste Atlantise asukate järglaste elu ja võitlusitänapäeva maailmas.

Knut kohtab inimtühjas bussipeatuses Simonat. Nõnda algab unenäoline ja helge linnaromaan meestest, naistest ja kummalistest tunnetest. Mööda ei pääse ka filosoofiast, psühhiaatriast, bussipeatuse pingist ja sellest, kuidas ehitatakse lõhkudes. Aga eelkõige on lugu siiski linnast, mis hingab miljonite elanike rütmis ja varjab saladust – läbi raugete päevade, rahutute ööde ja pikkade aastaaegade. Lugeja otsustada jääb, kas tegu on utoopia või pigem düstoopiaga.Kristjan Loorits õpib Helsingi Ülikoolis teoreetilise filosoofia doktorantuuris, tema uurimisteemadeks kaasaegne vaimufilosoofia ja naturalistlik metafüüsika. Noore omanäolise autori esikromaan „Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu“ ilmus 2012. aastal.

Cornwall, 1798–1799Ross Poldark istub Truro ringkonna esindajana parlamendis ning jagab oma aega Londoni ja Cornwalli vahel, süda lõhestatud kahetistest tunnetest Demelza vastu.Tema ja George Warleggani vana vaen hõõgub endiselt, nagu ka Morwenna ning Demelza venna Drake’i salajane armastus.Enne uue sajandi koidikut ühendab George’i ja Rossi kaotus, mis on suurem kui nende vastasseis, ning Morwennat ja Drake’i tragöödia, mis annab neile uut lootust.

Arvatavasti on paljud naised oma elus teda kohanud – kena, abivalmis, armastusväärset noorepoolset meest. Meest, kes oskab südantvõitvalt naeratada, kes üritab igapäevamuredes lohutust pakkuda ja sellega ükskõik kelle hallivõitu argielus kogunisti uue, särava lehekülje pöörata. Meest, kes oma päikeselise olemusega nii mõnegi abielus eevatütre võrdlema ja südant valutama, võibolla isegi kahetsema paneb, et tema abikaasa selline ei ole… Aga – kas ta on ikka niisugune, omakasupüüdmatult abivalmis? Võibolla on tegemist hoopis liblikapüüdjaga? Või on ta ise kirevalt kaunis liblikas? Äkki koguni salakaval mürgiliblikas?

Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga.Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.