Книги, похожие на «Ю Несбё, Punarind»

„Saladuslik juhtum Stylesis” on Agatha Christie esimene kriminaalromaan, mille ta kirjutas Esimese maailmasõja ajal, kuigi ilmus see alles 1920. aasta oktoobris. Sel aastal saab Christie esikromaan saja-aastaseks. Juba selles esimeses raamatus tutvustas Christie lugejatele belgia sõjapõgenikku Hercule Poirot’d, inspektor Jappi ja kapten Arthur Hastingsit. Need tegelased esinesid hiljem suures osas tema raamatutest, kuigi neile tuli ka täiendust teiste uudishimulike uurijate kujul.Raamatus asub Poirot lahendama ühe teda aidanud naise mõrva. Naise majas on parajasti külalisena ka kapten Hastings.„ Saladuslik juhtum Stylesis” võeti hästi vastu. See meeldis nii lugejatele kui ka kriitikutele ning sellega oligi Agatha Christie kirjanikukarjäär alanud. Christie ise pidas seda romaani samuti enda jaoks oluliseks ning nimetas hiljem isegi oma maja Stylesiks.

Raamatu minajutustajat Enn Padrikut kohtame hetkel, kui ta on kuus kuud tagasi teada saanud, et tal on ravimatu vähk ja väga vähe jäänud elada. Vahepealse aja jooksul on ta ette võtnud ülesande, mida on aastaid edasi lükanud: välja selgitada, miks ikkagi sooritas tema tütar Anni boheemlaste kommuunis koos kolme teise noore inimesega kollektiivse enesetapu, sooviga ilmuda Jumala palge ette. Sündmuste jälgi ajades on Enn otsinud üles Anni omaaegsed tuttavad ja sõbrad, suhelnud kommuunist varem lahkunud inimestega ja käinud isegi Prantsusmaal, kus Anni mõnda aega elas ja õppis. Kõigest sellest kokku joonistubki talle pilt, mis kujuneb ometi ootamatuks ja hirmsamaks kui ta oleks arvanud osata.Autor on ülikoolis töötades ja tudengitega suheldes näinud pealt päris paljude noorte inimeste eneseotsinguid ja postmodernses tegelikkuses sageli rahulduseta jäävat igatsust millegi kindla ja absoluutse järele. Raamat on lugu sellest, mis võib juhtuda, kui niisugune igatsus põimub inimlike ambitsioonidega ja pääseb kontrolli alt välja.

Määramatu hulk koolivägivalla all kannatajaid kasutab sellega toimetulemiseks ennasthävitavaid meetodeid. Umbes viiel protsendil teismelistest on diagnoositud söömishäire ja eeldatakse, et 20 protsendil jääb see diagnoosimata. Söömishäirete all kannatajad võivad selle haigusega elada aastaid, otsimata abi ja ravivõimalusi. Umbes 40 protsenti söömishäirete all kannatajatest ei parane haigusest iial.Halvimal juhul võib see lõppeda surmaga.Sest liiga paljud inimesed mõtlevad, et nende tegudel ei ole tagajärgi.Ja liiga vähesed inimesed on valmis sekkuma seal, kus seda hädasti vaja on.*Selle raamatu peategelane, 15-aastane Deivi ei tahtnud saada osaks ehmatavast statistikast ja tema 22-aastasel versioonil polnud kavaski hakata minevikusündmusi uuesti läbi elama. Ent mõnikord on elul kombeks ennast serveerida meie soovidega arvestamata.