Книги, похожие на «Juha Vuorinen, Punane vänt»

Alfred de Musset (11. XII 1810 – 2. V 1857) tähendab prantslastele sama mis Puškin venelastele või Byron inglastele. Niisiis on ta eelkõige poeet ja sealjuures veel romantik ning kindlasti ka oivaline jutuvestja. Mimi Pinson on prantslastele samasugune Pariisi vaimu kandja nagu Gavroche.

Nagu ikka esmaspäeva hommikuti, sõidab 47-aastane Cécile Duffaut Troyes’st kell 6.41 väljuva rongiga koju Pariisi. Ta on nädalavahetusel külastanud oma vanemaid ja kiirustab nüüd tagasi abikaasa ja tütre juurde, samuti oma töö juurde eduka ettevõtte juhina. Täiskiilutud rongis jääb istekoht tema kõrval esialgu tühjaks, kuni peale väikest kõhklushetke istub sinna Philippe Leduc.Kakskümmend seitse aastat tagasi, õige lühikest aega, vaid mõne kuu, olid nad armastajad. Kuigi kumbki pole seda endale teadvustanud, on see nurjunud ja ebameeldivalt lõppenud lugu sügavalt mõjutanud nende edasist elukäiku. Sellal kui rong veereb Pariisi poole ja vaikus nende vahel hakkab rõhuma, muutuvad mälestused elavaks. Nüüd on neil aega poolteist tundi, et otsustada oma tuleviku üle.

See lugu juhtus siis, kui koduloomad olid alles metsikud. Koer oli metsik, lammas oli metsik ja siga oli metsik – kõik nii metsikud kui üldse võimalik. Metsikult ja omapead luusisid nad ringi niiskeis ürgmetsades. Aga metsikuim kõigi metsloomade hulgas oli kass. Ta kõndis alati omapead, ja kõik kohad olid talle ühesugused.

Elas kord mölder, kes pärandas oma kolmele pojale veski, eesli ja kassi. Peagi jagati vara ära. Vanim sai endale veski, keskmine eesli ja noorimale jäi vaid kass.Kõige noorem vend ahastas: „Mu vanemad vennad saavad koostööd tehes lihtsalt elatist teenida, kuid mulle jäi toita vaid see õnnetu kass.“Oma isanda juttu kuulnud kass ütles tõsisel häälel: „Ära muretse. Anna mulle kott ja lase mulle saapad teha, et saaksin lipata läbi muda ja põõsaste, ning sa näed, et sinu osa pärandusest ei olegi nii halb, kui sa arvad.“