Книги, похожие на «Juha Vuorinen, Punane vänt»

Oma tuntuimas teoses visandab Campanella ideaalriigi, mille kodanikud elavad omalaadses kommuunis: eraomandit seal ei tunta, kõik tööd tehakse ära ühiselt ning igaüks saab pidada ametit, „mille peale tal kõige rohkem soont ja hakkamist on“. Ridade vahele on mõistagi pikitud ka kriitikat autori kaasaegsete elukorralduse ja tol ajal valitsenud mõtteviiside pihta. Campanella lootis, et Päikeselinna-sarnast ideaalriiki on võimalik ka tegelikkuses ellu kutsuda, ja eri vahendeid appi võttes prooviski ta seda korduvalt teha. Tema katsed olid küll määratud läbikukkumisele, ometi leidsid mitmed tema ideed hiljem edasi arendamist, need oli eeskujuks nii prantsuse revolutsionääridele kui ka XIX sajandi positivistidele ja sotsialistidele.„Päikeselinna“ uustrükk ilmub redigeeritud tõlkes ning täiendatud kommentaaride ja saatesõnaga.

Maaliline külake Cotswoldis on ideaalne pelgupaik tööstressist vaevatud ja läbipõlenud Lucyle. Pealegi tal vedas – olematu üüri eest õnnestus leida igati sobiv majake. Tal pole tarvis teha muud, kui hoida silma peal oma erakordselt krapsakal ja sihikindlal, veidi üle üheksakümnesel naabril Buntyl.Lucyl on plaanis koos oma West Highlandi terjeri Hamishiga lihtsalt puhata, lõõgastuda, lugeda ja igasugu argiaskeldused unustada. Aga Little Maudley küla elanikel on teised mõtted ja peagi on ta osaline plaanides, mille tulemusel peab likvideerimist ootavast vanast telefoniputkast saama vabatahtlike toel tegutsev raamatukogu.Kohalikele abiks olles saab naine sõbraks puuonne ehitava Samiga ja külaelu võlud hakkavad talle tasapisi meeldima. Lisaks tundub, et ka Buntyl on telefoniputkaga oma suhe, ja tasapisi hakkavad päevavalgele tulema saladused, mida vana naine on varjanud aastakümneid …„Raamatukogu telefoniputkas“ on soe ja tujutõstev lugu uutest algustest, mis viib lugeja maalilise külaelu keskele. See elurõõmust pulbitsev raamat keskendub sellele, mis on elus oluline: sõprusele, armastusele ja kogukonnale. Lugeja ette astuvad usutavad ja elutruud tegelased maailmas, kuhu igaüks meist tahaks paariks tunniks pageda.

Värise, armas lugeja – uksed avab surnud tüdrukute klubi! Tere tulemast õnnetu lõpuga muinasjuttude maailma! Varu taskurätte, et pühkida hirmuhigi! Jajah, varu taskurätte, sest viha-, naeru- ja nukrusepisarad pääsevad lahinal voolama…Neil plikadel juba on, millest rääkida. Nad teevad seda ühtaegu tundeküllase helluse ja julma otsekohesusega. Nendes lugudes kohtuvad lennukas fantaasia ja verd tarretav elutruudus, südant pitsitav äng ja vabastav naer, õrnus ja rõvedus, süütu alandlikkus ja vääramatult võigas kättemaks. Lugude autor on Gudule, kodanikunimega Anne Duguël, lennuka kujutlusvõimega daam, kes on avaldanud üle kahesaja raamatu nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Ta sündis Brüsselis 1945. aastal. Pere ainsa lapsena arenes Anne’is juba õige varakult välja pöörane lugemis- ja kirjutamishimu. Pärast kunstiõpinguid Belgias veetis ta viis aastat ajakirjanikuna Lähis-Idas ning jätkas sama tööd mitme Prantsuse ajalehe-ajakirja juures. Tema esimene raamat ilmus 1987. aastal ja sestsaadik pole Gudule ilukirjandust jätnud. Esimestest teostest alates on teda saatnud suur lugejamenu ning tema looming on pälvinud rohkesti auhindu. Poolrealistliku, poolfantastilisena on see sihtgrupist sõltumata üsna ühetaoline. Lasteraamatud on muidugi iseasi, kuid piir Gudule’i “noortekate” ja täiskasvanutele mõeldud tekstide vahel pole kuigi range. Kui miski viimaseid esimestest eristab, siis vahest poeetilisem keelekasutus ja rõhutatud erootilisus. 2008. aastal ilmunud kogumik koondab Gudule’i lühiromaanide paremikku.