Книги, похожие на «Juha Vuorinen, Punane vänt»

Elava kujutlusvõime ja kirjanikupüüdlustega Nora sõidab nädalavahetuseks külla oma väikelinnas elavale vanemale õele, satub aga hoopis mõrvapaigale.Politsei ei leia ühtegi motiivi, miks pidanuks keegi haiglas töötanud Racheli tapma. Nii hakkab Nora ise uuriva pilguga ringi vaatama, paljastades − või arvates paljastavat − õe ja naabrite väikesi saladusi. Politsei kahtlused koonduvad samal ajal Norale endale, kuna temalgi oleks piisavalt põhjust õe peale vihane olla.Selle psühholoogilise põnevikuga pälvis Flynn Berry 2017. aastal Edgar Allan Poe auhinna parima debüütromaani eest.

Rootsi parima põnevuskirjaniku Emelie Scheppi uus romaan!
Ühel soojal suvepäeval helistab kuueaastane poiss oma isale. Kabuhirmul olles räägib ta, et keegi on tunginud nende koju Norrköpingis, et võõras on ema põrandale pikali löönud. Pärast seda kaob poiss jäljetult.
Prokurör Jana Berzelius juhib selle keerulise juhtumi uurimist. Koos kriminaalkomissar Henrik Levini ja kriminaalinspektor Mia Bolanderiga püüab ta välja uurida kadumise tagamaid. Ja mida lähemale tõele nad jõuavad, seda isiklikumaks muutub uurimine Jana jaoks. Ta mõistab, et poisi leidmisega on kiire, väga kiire.
Samal ajal nõuab halastamatu Danilo Peña, et Jana teda arestimajas külastaks. Kui Jana lõpuks temaga kokku saama soostub, heidetakse ta jubedasse võitlusesse elu ja surma peale, kus mängu pannakse kõik ja kõik on ohus.
„Oma isa poeg“ on neljas raamat Emelie Scheppi Jana Berzeliuse sarjast. Sarjast on lühikese ajaga saanud rahvusvaheline menuk, mida tänaseks on müüdud 30 riiki. Emelie Schepp on nimetatud Rootsis aasta krimikirjanikuks 2016, 2017, 2018.

TÄIUSLIK ABIELU VIIB TÄIUSLIKU KURITEONIAsjad, mis mind hirmutavad: kui Charlie nutab. Haiglad ja järved. Kui Ian keldris viina joob. ISIS. Kui Ian vihaseks saab … Ja mõte sellest, et minuga on midagi väga-väga viltu.Maddie ja Iani romaan sai alguse juhuslikust kohtumisest ühel peol Euroopas; mees teenis Briti armees ja naine oli reisikirjanik, kes oma parimal sõbrannal Jo’l külas käis. Nüüd, ligemale kakskümmend aastat hiljem, nad elavad Ameerikas täiuslikku äärelinnaelu. Kui matkal juhtunud õnnetuse tõttu Maddiele rängad armid jäävad, hakkab ta teraapias käima. Vähehaaval kerkivad pinnale tema hirmud, mis on seotud Iani posttraumaatilise stressihäirega; naise mure oma väikese poja Charlie turvalisuse pärast ning paari sassis ja tormiline minevik, mis neid Jo’ga seob. Balkanilt Inglismaale, Iraagist Manhattanile ning viimaks tavalisse kodumajja Kansases – aastad täis armastust ja hirmu, seiklusi ja kahtlusi kulmineeruvad tapmispäeval, mil hädaabinumbril tehtud ahastav kõne toob politsei kohta, kus on aset leidnud kohutavtapatöö.

Viimane, neljas raamat tetraloogiast “Kodutute küla”. Meie ajaarvamise teise aastatuhande lõppu jääb tähistama vere ja vägivallaga loodud ja püsti hoitud suurriigi – Nõukogude Liidu – kokkuvarisemine. Väike Eesti riik saab jälle vabaks, uus elu jõuab ka Raudiku külla. Paraku on pool sajandit kestnud võõrvõim ja pealesunnitud eluviis inimestesse oma jälje jätnud. Käsumajanduses üles kasvanud, ei suuda nii mõnigi neist uute tingimustega kiiresti kohaneda ega uusi võimalusi näha. Sissetulekuta maainimesi ähvardab senisest veelgi suurem vaesus, sest oma riigi elukorraldus ei ole veel jalgu alla saanud. Samas leidub ka ettevõtlikke inimesi, kes üleminekuaja tingimustes kiiresti rikastuda püüavad, see aga õnnestub vaid vähestel. Pisitasa hakkab uutmoodi elu ka Raudiku külas juuri ajama. Isegi mõis saab peremehe ning külaelanikud, kes on aastate jooksul mujalt siia sattunud, leiavad endale nii töö kui ka turvalise eluaseme, oma isikliku kodu. Raudiku ei ole enam kodutute küla, sest värske läänetuul on tumedad pilved laiali puhunud.