Книги, похожие на «Victoria Aveyard, Punane Kuninganna»

„Tukastame hommikuni,” ütleb Ardo ja kustutab tule. „Ma magan siis sinu kõrval. Kui sind muidugi ei häiri, et ma norskan.”Ent nad uinuvad päriselt alles vastu hommikut. Riided on voodi ees hunnikus maas. Rebeka teksade peal vedelevad Ardo aluspüksid, sealsamas on Rebeka pluus ja Ardo raske metallist püksirihm. Rebeka tajub, et ta hääl kõlab pimedas toas veidralt kumedana.„Ma ei tea, ma olen natuke noor nagu.”„Proovi aru saada, mina vaatan sind mehe pilguga.”„Sa oledki must kümme aastat vanem.”„Jah, ja tahan sind hirmsasti!”„Ma pole nagu valmis. Ma peaksin ka nagu päriselt tahtma.”„Jah, sul on õigus. Täiesti. A’ mis klassi sa lõpetad?”„Üheksanda.”Rebeka on oma klassi veidrik. Ta jälestab kooli, tuiab vabal ajal sõbrannadega vanalinnas ning kulutab kogu taskuraha kassettidele, raamatutele ja odavale veinile. Rebeka otsib ka armastust ning leiabki selle. Tõsi, armastus pole selline, nagu ta arvab, ega tule sealt, kust ta seda ootab. Aasta on 1998, alkoholi saab putkast kätte ööpäevaringselt ning tutvusi sõlmitakse trollipeatuses.„(Mitte just) armastuslugu” on Brigitta Davidjantsi (snd 1983) debüütromaan. See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse.

Valleby raamatukogust kaob väärtuslikke raamatuid. Kuidas see ometi võimalik on, kui niisama, raamat põues, ei ole võimalik raamatukogust välja hiilida –kõik need hinnalised raamatud peaksid häiresüsteemi otsemaid undama?Lasse ja Maia on hämmingus, politseiülemast rääkimata. Kes on see, kes raamatuid pihta paneb? Ega ometi…

Morten Viks on esimese klassi õpilane. Tema isa on kaugsõidukapten, kes seilab ookeanil, kus elavad lendkalad. Jõulude ajal meisterdas isa pojale laeva. Laev on kiilu ja tüüriga. Punaste purjede ja mastikorviga. Kaljas Salamander. Morten on oodanud pikisilmi kevadet, mil jäävangist vabaneb oja, mis suundub merre. Ojakaldal mängides rändab ta Salamandriga kujuteldavatel meredel ja maadel, elab läbi torme ja väldib salakavalaid karisid ning võitleb hirmuäratavate merekoletistega. Aga ühel päeval algab seiklus, mis on põnev ja natuke hirmus ka.

Kolm kuud tagasi, ühel maikuu pühapäeva pärastlõunal veidi pärast kella viit ma surin. Olin totaalselt kutu. Proovige seda ette kujutada – kiiremini kui silmapilgutus oled sa pildilt kadunud. Ma polnud siiski päriselt surnud – laipa polnud. Ma surin teistsugust surma …Robert ei tea enam, mida teha. Pärast seda, kui keegi on kasutanud tema mobiili ja postitanud tema nime alt internetti siivutu pildi klassikaaslastest, põlgab teda terve klass ja ka parimad sõbrad pööravad talle selja. Tal ei õnnestu kuidagi oma süütust tõestada, sest keegi ei usu teda, ka vanemad ega politsei mitte. Asi väljub kiiresti kontrolli alt ja põhjustab vägivalla- ja vihkamislaine, millega Robertil on üha raskem toime tulla.Samast sarjast: Ulrieke Ruwisch „Laigid on kogu su elu“