Книги, похожие на «Sofi Oksanen, Puhastus»

Eduard Vilde 1906. aastal kirjutatud naljajutt.

See väike raamat on kordustrükk Kreutzwaldi poolt poolteist sajandit tagasi (1869) välja antud teosest. Siin sees on Kreutzwaldi enda poolt tehtud lühike sisukokkuvõte tema suureeposest „Kalevipoeg“. Ajendas aga Kreutzwaldi sellist raamatut kirjutama see, et väga paljud inimesed kurtsid endal liialt vähe aega olema, et nii paksu raamatut läbi lugeda. Tänapäeval on siis „Kalevipoeg“ autori endapooolne eesti rahvaeepose ümberjutustus seda enam omal kohal.

See on lugu kahe noormehe elust, elust, mida täitsid lõputud peod, uimastid, raha, reetmised ja vägivald. Nooruke Tuve kohtub juhuslikult narkoärikas Stefaniga, kellest saab mõneks ajaks tema mentor, iidol ning parim sõber. Mees, kes ta ühel hetkel reedab, kuid nad jäävad sõpradeks viimse hingetõmbeni.Stefan on mees, kellel on piisavalt autoriteeti, võimu ja kõike seda, mida saab osta raha eest, isegi armastust. Olgu või ühepoolset. Õnn ei kõnni koos temaga ühte sammu aga kaua… Tuve on sellest särast ja valehiilgusest pimestatud ja nii algabki tema allakäigu tee põrgu. Maapealsesse põrgu.Kergelt teenitud raha võim pimestab ja viib noormehe eksiteele, millelt tagasipööret enam ei ole. Tuve omastab suurema koguse kokaiini ja sattub risttule alla.Teda jahivad võmmid, allmaailm, kuid ka nende poolt palgatud kõrilõikajad. Tänavatel liigub uimastisõltlasi, kes on nõus ta uue annuse uimastite eest kõhklematult maha müüma. Tema asukoha avaldamise või kinnivõtmise eest on kurjategijad lubanud suurema summa raha. Elavalt või surnult.Esialgu tahetakse teda siiski elusalt ning see annab noormehele edumaa.Mõlemad noormehed olid sõltuvusse jäänud eelkõige rahast ning selle maagiline võim oli nad aheldanud ahnuse päratute lõugade vahele.Mis juhtub Stefaniga ja milline saatus ootab Tuvet?Kas raha võim on igavene? Kes kelle reedab ja miks?

Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus. […]„Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette.Ma pole kunagi olnud argpüks, aga ma ei taha surra. Errok seisis nii mitu minutit, kühmus ja vana oma mures. Sõrmed lõtvusid aegamisi ning põrandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tõstis siis rahulikult üles ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse mälusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli lühike sööst teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seepärast etteheiteid tegema? Nüüd on kõik jälle omal kohal ja viimane sild on põletatud.Ingrid andestab mulle, andestab ühes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissügisel, sügisel on kaastunde värvid.[…]