Книги, похожие на «Rupert Kingfisher, Proua Pamplemousse ja tema hurmavad hõrgutised»

Teotahtelist poiste jutukogu mis koosneb Parijõe varasematest lastejuttudest koostas autor 1941 aastal, raamat aga ilmus esmakordselt 1942 aastal juba peale tema hukkamist.Sisaldab jutte: Andu raadio, Tuleohus, Uppumisohus, Meie Eku, Suuskadel Vallastesse, Vasikat õpetamas, Aino ja Leeni kodus, Koduseid talitusi tegemas, Kevadine suurvesi, Lehe-Sassi omad uisud, Kui meie hakkasime pillimeesteks, Rein ja anna mängivad poodi, Kuidas Enn ja Jaan olid mesinikud, Aino kootud kindad, Vastlapäev, Kui isa kinkis raamatuid.[…]Rae Jaani vilega oli jälle häda. Meie koorijuht tõmbas lauba kipra, kuulatas õige teraselt, laskis mitu korda mängida ja kuulatas jälle.„Tseetuur… tseetuur pole õige!”Jälle olime kõik jahmunud. Juks tegi aga asja kohe selgeks:„Tseetuur on sama, mis peemollgi, seda on raske mängida. Meil isa jändas meestega mitu õhtut, enne kui said selgeks. Lase veel kord!”Jaan pingutas nüüd oma tseetuuri nii, et silmad tahtsid pealuust välja tungida.Kõige viimaks prooviti minu viiulit. See oli küll kõige haledam mänguriist. Hobusesaba-jõhvist keeled katkesid sageli, kui neid veidi timmisid, kuna hääl oli õige haledalt kiunuv.Juks katsus viiulit siit ja sealt; leidis, et pole veel päris hästi sisse mängitud.„Kaks neljandikku takti võib siiski kaasa mängida,” oli tema lõplik otsus.[…]

KUI CAMMIE MORGAN OMA toakaaslasele Maceyle Bostonisse külla läheb, ootab ta oma suvele põnevat lõppu. Viimaks ometi näeb ta ju, kuidas Macey isa võtab vastu Ameerika Ühendriikide asepresidendi koha. Aga kui käid maailma parimas (spiooni)koolis, käivad „põnev” ja „surmav” koos nagu sukk ja saabas. Tüdrukud leiavad end keset inimröövija kurje sepitsusi, ainsaks päästjaks vaid oma spioonioskused.Peagi liituvad Cammie, Bex ja Liz kampaaniateekonnal Macey isikliku turvameeskonnaga ja hakkavad otsima vastust järgmistele küsimustele: Kes jahib Maceyt? Ja kuidas saaksid Gallagheri tüdrukud teda kaitsta? Tüdrukud peavad igal sammul oma spiooni koolituse proovile panema, samal ajal kui panused muudkui tõusevad ja Cammie jõuab jahmatavale tõele järjest lähemale…New York Timesi bestseller.PABERRAAMAT SOODUSHINNAGA

„…ma kuulsin, et sa olevat ütelnud, et sa ei usu enam päkapikke. See on hea. Mind ei peagi uskuma, sest ma olen nagunii. Ainult lollid usuvad päkapikke. Ega sa ju oma isa kah ei usu, sest ta on nagunii.“ Päkapikk Ingo on külastanud Unduskite perekonda juba ligi kakskümmend aastat. Ta ilmutab end detsembri algul, mil lapsed hakkavad talle kirju aknalauale jätma ja kustub pikka unne pärast kolmekuningapäeva. Jaan Undusk ütleb sissejuhatuses: Kunagi aastasadade pärast, kui tänased põlvepikkusedki poisid on muutunud isaisade mälestusteks, käib ta ikka reipalt edasi, habe ees ja muremõtted peas, ning paneb punase pliiatsiga paberile oma iga-aastasi tervitusi. Ja see siin on lihtsalt üks väike väljavõte igavikust. Raamatus on avaldatud valik laste kirjavahetusest päkapikk Ingoga aastatel 1991-2009. See raamat meeldib kõigile neile, kes teavad, et päkapikud on nagunii.