Книги, похожие на «Prosper Merimee, Carmen»

Neli lugu ühelt meie ajastu suurimalt krimikirjanikult: kiire tempoga ja riuklikud mõrvamüsteeriumid, mis pakuvad, autori enda sõnu kasutades, üheskoos suurepärast meelelahutust. Populaarne krimikirjanik kirjeldab kuritegu, millega ta ise viiskümmend aastat tagasi kokku puutus. Pedantse, auväärse ja teiste suhtes hukkamõistva ametniku salajane armastus pornograafia vastu pole ainus põhjus, miks ta endast kui mõrvatunnistajast märku ei anna. Dalglieshi ristiisa palub tal uuesti alustada kurikuulsa mõrvaloo uurimist, kuna loodab, et nii saab ta süda oma pärandi osas rahu, kuid tegelikult tuleb selle käigus päevavalgele tõde, mida isegi erakordselt õiglane ja seaduskuulekas Adam Dalgliesh avaldada ei soovi. Värskelt ametisse astunud seersant Dalgliesh leiab end lahendamas läbi ja lõhki Agatha Christie stiilis juhtumit. Kõik need neli lühilugu on ühtaegu mängulised ja geniaalse süžeega; koos kirjaniku firmamärgiks saanud elegantse jutustamisstiiliga ja teravmeelse pilguheiduga inimloomuse kõige keerulisematele, et mitte öelda hävitavamatele omadustele, on siin esindatud ka kirjaniku ulakas huumorimeel. Tõeline maiuspala paljudele P. D. Jamesi fännidele ja kõigile teistele, kes meisterlikust mõrvaloost mõnu tunnevad.
P. D. James (1920–2014) oli Briti krimikirjanik, kes on võitnud laialdast tunnustust romaanidega, millest enamiku peategelaseks on politseiuurija Adam Dalgliesh. Eesti keeles on temalt ilmunud romaanid „Surilina ööbikule“, „Naisterahvale sobimatu töö“, „Mõrvamuuseum“", „Kata ta nägu“, „Vägivaldne surm“ ja „Tuletorn“.

Teater on saast.Teater on armastus.Teater on ajaraisk.Teater päästab elusid.Olles pühendanud enam kui pool oma elust näitlemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele, jõudsin küsimuseni, mis mõte sel kõigel üldse on. Jäin vastuse võlgu.Tulemuseks on raamatutäis isiklikke, torkivaid ja sapiseid kirju, sest kuidas teisiti neid armastuskirju kirjutatakse? Huulepulgajälgedega ja lõhnastatud paberil? Unustage ära.

Meid oli vist kuus meest, kes me olime ühel talveõhtul kogunenud oma vana ülikoolikaaslase poole. Jutt läks Shakespeare'ile, tema tüüpidele, sellele, kui täiuslikult ning tõetruult on neis kogu inimolemuse sügavus esile toodud. Eriti pani meid imestama nende elulisus ja üldinimlikkus. Igaüks meist nimetas Hamleteid, Othellosid, Falstaffe, isegi Richard Kolmandaid ja Macbethe (viimaseid, tõsi küll, ainult kui võimalikke), keda ta oli elus kohanud. «Aga mina, mu härrad,» hüüatas meie võõrustaja, juba elatanud mees, «tundsin kord üht kuningas Leari!» «Kuidas nii?» küsisime meie. «Päris lihtsalt. Tahate, ma jutustan teile?» «Olge nii kena.» Ja meie sõber asus viivitamata pajatama.